Kuidas käituda aegadel, kui jõuame ummikusse, ristmik, kus seisame, ei viita kuskile? Mõned ajad tagasi kuuldud kujundlik näide, annab üsna hea hea arusaama, mida me tegelikult võiksime teha või mitte teha.
Kujuta ette, et kukud Indiana Jonesi kombel tunnelisse, kus on pime ja külm. Viimane asi, mida sellises olukorras teha on hakata kuhugi suunas jooksma ja tormama. Pimedas ei käitu tark inimene tormakalt. Oletan, et enamus inimesi on mänginud pimesikku, mis tähendab pimedas üksteise tagaajamist. Selleks, et endale mitte viga teha ning säilitada võimalus kedagi leida, tuleb jääda vaikseks ja hakata kätega kombates edasi liikuma.
Sarnane mõtteviis on kutsumuse ja väljakutsete suhtes. Meil tuleb olla olukordades, kus me täpselt ei tea, mida teha teha, kannatlikud ning targad sammujad.
See ei tähenda mitte katsetamist, vaid tulevik nõuab edasi liikumist ning otsimist. Ehk selles pimedas tekib meil ideid, kuidas väljapääsu leida. Näiteks tuleb meile meelde, et tagataskus on taskulamp, tikud, välgumihkel. Vajame ideid ning kui teadmatus sunnib osasid inmesi tardunult küüsinärima, siis lahenduste keskne mõtteviis nõuab liikumist ka tundmatu suunas.
1. Katseta, ära karda läbikukkumist. Hirm selle ees, mida teised sinust ja läbikukkumistest arvavad on EGO küsimus, mis sinu kutsumuse leidmise suhtes on ainult segav tegur.
2. Ideed ja arvatavad lahendused kirjuta ülesse. Loo endale märkmik, kas digitaalne või paberil, kuhu kirjutad üles kõik ideed, mis pähe tulevad.
3. Anna aega ideedel kohaneda, aga mitte liiga kaua. Iga idee tahab võimalust, kõik ei ole kindlasti seda väärt, kuid sageli tulemuse saamiseks tuleb olla paindlik.
Sinu parem homme saab alguse tänastest otsustest.Ma võin raisata tänase päeva, kulutada seda või hoopis investeerida. KÜSI: Mida saan ma täna ära teha, et liikuda suunas, kus ma homme tahaksin olla? (Rick Warren, allikas Facebook)
