Kutsumuse teine lugu on tüdrukust, kes tegi analüütikuna tööd. Tema töö sisu oli hinnata erinevaid varasid. Tegevus nõudis pikki tööpäevi ning tööd arvutiga. Ühel pika päeva hilisõhtul, kui kell oli jõudnud südaööni, lahvatas neiu peas mõte, “ma loobun oma tööst vajan muutust.” Kodulaen, autoliising ning mugavuskulud juurde, ei ole sellisel emotsionaalsel otsusel kuigi palju vastutusega pistmist. Üldiselt on nii, et idee arenemiseks on vaja mõtet jagada või midagi ettevõtta. Kellele helistada südaööl? Sõbrannale? Emale? Isale? Nimetame seda tütarlast Tiinaks, kes võttis nõuks oma ideed jagada sõbrannaga. Telefon kutsub..teisel pool vastab juba unenägusid vaatav sõbranna. “Hei, kas sa magad?”, küsis naljaka irooniaga Tiina oma magava sõbranna käest. “Noh, mis juhtus, kas midagi on halvasti?” “Ei ole, kas ma võiksin sinu poole tulla, tahaksin rääkida, millestki väga tähtsast.” “Kas homseni ei kannata, mul on vara vaja tõusta.” Soovimata peale sundida, kiitis Tiina mõtet, et küll homme jõuab. Asju kontoris kokku pannes heliseb nüüd omakorda Tiina telefon, helistajaks sõbranna:”Kuule mul läks uni sinu kõne peale ära, tule siia, ma lükkan hommikuse kohtumise edasi.”
Kui Tiina sõbranna juurde jõudis, oli viimane pool unes teleka ees ning näksis õuna. Pikk lugu lühemaks, jagas Tiina kiiresti ja vurinal oma idee ette:”Tead, mul on siiber sellest kontoris istumisest ja pikkadest päevadest, ma tahan teha, midagi hingele, ma tahan teha, midagi, mis just minule meeldib. Tead, ma tahan hakata fotograafiks.” Sõbrannal jäi õun kurku kinni. “Fotograafiks?” Küsimus ei olnud ametivahetuse uuduses või selles, et Tiina ei oleks varem jaganud oma väsimust kontoritöö suhtes, vaid ala, mida Tiina teha tahab. “Sul ei ole ju fotoaparaati, miks pildistamine, sulle meeldib ju kokkamine?”
Aasta hiljem avab Tiina oma esimest näitust, mitte Eestis, vaid Austraalias. Kohates oma teekonnal inimesi, keda kirglik fotohuviline Tiina iga oma kaadriga ära võlub. Lisaks näitusele leidis Tiina omale abikaasa, kellel oma fotostuudio ja ettevõte. Nüüd pildistavad nad koos oma väikest 2 aastast poisipõnni.
Kutsumus ei pruugi olla ammu ette teada suund. Me ei pruugi isegi olla mõelnud sellele, mida teha tahame. Lapsepõlves küsitakse pea igalt lapselt, kelleks ta saada tahab. Need aga muutuvad ajas, soovid lähevad keerulisemaks ning spetsiifilisemaks.
Kutsumus ei ole karjäär, see on kood, mille numbreid mõistad ainult sina. Kui numbrid ei ole reas, tuleb edasi tegutseda.
Mõned mõtteharjutused kutsumuse leidmiseks:
– Tegutse uut moodi, et leida värskeid mõtteid. Sa ei leia ennast peeglisse vaatamise kaudu.
– Ära keskendu tööle, vaid inimsuhetele. Läbi inimsuhete leiad võimalused, mis võivad viia lähemale elu kutsele.
– Kui sa viimased 3 kuu jooksul ei ole ebaõnnestunud, elad liiga turvalist elu, mis võib aga tähendada, et sinu kutsumus on lähedal, pead riskima.
Elada elu nii nagu Sind on loodud on erinev sellest, et elada nii nagu ühiskond sunnib, ema isa unistasid või mis muud üle jäi, leib tuleb lauale tuua.
Inimesed, kes teevad, milleks loodud ja kirega, saavutavad edu, mis ei pea alati raha olema.
