Arvatakse, et juhtimisand on mõnele justkui kaasa sündinud oskus. Kui olin laps, kutsuti mind kolhoosiesimeheks, kuna ma olevat kõndinud kõht ees ja käed seljataga ning jaganud ülesandeid. Sellise juhtimisstiili peale ütlevad kõrvalseisjad, “näe, sündinud juht.”
Diktaatorid ja türannid on ka juhid. Juhtida võib nii heas kui ka halvas suunas, eeskujuga ja sõnadega, eeskujuta ja sõnadetta.
21.sajandi juhtimine on aetud väga keeruliseks. Sajad juhtimisteemalised raamatud ja ülikooli haridus on paraku sageli reaalsest tulemuslikust juhtimisest valgusaastate kaugusel.
Ma ei lihtsusta juhtimise keerukust, vaid selgitan printsiipi, mis ongi samal ajal lihtne ja keeruline.
Juht õpetab läbi eeskujuks olemise.
Raskuskese langeb juhi tegudele, mitte tema sõnadele. Vanemad näitavad lastele ette ning need teevad järgi. Seesugune eeskujuga juhtimine on juhtimise identiteedi osa, ilma milleta muutub juhtimine farsiks ning teoreetiliseks. Aga teoreetiline juhtimine on sama hea, kui õppida autot juhtima liikluseeskirju ja auto manuaali lugedes.
Olen oma juhtimistöös palju vigu teinud ja kui nimetada suurimad ja paremad õppetunnid, siis just sellesse valdkonda need ka paigutaks. Ma rääkisin mida teha, ilma ette näitamiseta.
Näita ette, lase proovida, näita ette, lase proovida.
Meie väike poeg teeb oma esimesi samme. Trepist alla tahab ta vägisi nägu alla poole tulla, korduvalt oleme Kärdiga näidanud talle, kuidas tagumine pool ees tuleks seda teha. Täna veel ei mõista, loodetavasti meie õpetus kannab peagi vilja.
Näide sellest, kuidas sõnadega õpetamine mugavalt diivanilt võiks lõppeda haiget saamise ja nutuga. Kui ettevõttes või organisatsioonis toimib juhtimine teoreetiliselt lahkuvad inimesed töölt, sisekliima on kehva ning tulemused ei ole kunagi oodatud kõrgustel.
