Lugesin hiljuti Zig Ziglari raamatut “Born to Win” ning mõitsin, et Ziglari1. Planeeri, 2.Valmistu 3. Looda võitu on sügavamad, kui esmapilgul tunduvad ning just võidu lootus ei saa asendanud kahte peamist, sest ettevalmistus ja palneerimine loovad võidu eeldused.
Iga aastavahetus toimub suur loto üritus, kus otse eetris mängitakse maha autosid, raha ja muid auhindu. Selleks, et selles osaleda tuleb osta lotopilet. Olenemata võiduvõimalusest ostab suur hulk inimesi just lootuses, et nende pilet on võidupilet. See lootus aga lõppeb just siis, kui selgub et võit tuli või jäi ühe numbri kaugusele.
Mulle joonistus muster loto mängimise ja juhtimise vahele. Kui organisatsiooni juht peaks lootma või ootama parematele tulemustele ja seda pelgalt seetõttu, et osa inimesi otsustab hommikul tööle tulla ja õhtul koju minna on võidu võimalus sarnane lotomängule.
Juhtimine on kavatsuslik ja põhjendatud tegevus, mis ei baseeru kõigest võidu ootusele.
“Juhiks saamine sarnaneb paljuski edukasse aktsiatesse investeerimisega. Kõigest lootes, et ühel päeval saad rikkaks ei käi juhtimise juurde ilma midagi tegemata. See, mis loeb kõige rohkem on just igapäevased tegevused.” ütleb John Maxwell raamatus “Leadership 101.”
Edukas juhtimine vajab planeerimiseks ja valmistumiseks aega. Kes meist ei ole osalenud või läbi viinud kehvasti ettevalmistatud koosolekut või seminari ning seejärel imestanud, miks oodatud tulemused nii nõrgaks jäid?
Ettevalmistus nõuab sama konkreetset aega nagu kokkukutsutud koosolek, millel on konkreetne algus ja lõpp. Kui pikalt peaks ettevalmistama? Kõne või nädala või kuu koosolekuks?
Vastus ei ole ühene, aga pigem rohkem kui vähem. Avastasin ise koolitusi või kohtumisi läbi viies, et peamine ebakindluse allikas on kehv ettevalmistus ning läbimõtlemata argumendid, mis nii ootamatult kliendi või kolleegide poolt ette tulid.
Kõik kostub vägagi elemntaarne ning miks ma sellest kirjutan? Sellepärast, et ootusi kasvatades jääb sageli ettevalmistus samale tasemele ning seetõttu jäävad ka uued ootused saavutamata.
