Kuidas nimetatakse teed, kust ei ole läbipääsu? Tupik? Üsna sageli näeme tupikut, aga mitte vajadust suunamuutuseks. Tupikud on
tulemus, mis räägivad kahte asja 1. Oled valinud vale tee 2. Tuleb välja või edasipääs leida.
Kõik liikuv vaja suunamist. Me ei saa eeldada, et tee, mida kõnnime läheb ainult otse ilma takistusteta. Elu suurimad õppetunnid tulevad läbi kannatuste. Suurimad kasvamised läbi valu.
Meenub mäng, mis sarnaneb vägagi legendaarsele Nokia “ussumängule”, kus uss liikub ja viimane tuleb juhtada labürendist välja. Selline lõputu liikumine, kus peatust ei ole, on ainult täiesti vale suund. Uss liigub peatumata, kui talle tekib ette takistus, võtab ta ise uue suuna, mängija ülesanne on otsida väljapääsu ja teha õiged valikud.
Inimeste elu tundub sarnane olevat. Eriti kontektsis, kus jõutakse olukordadeni, mille kohta öeldakse, et enam pole pääsu, nüüd on kõik.
Lähtudes arusaamast, et me ei oska hästi tulevikku ennustada on meie hinnag tavaliselt olukordadele liiga ennatlik. Keegi on öelnud: “Sinu suurim valu on tavaliselt sinu suurim õnnistus.” Läbi erinevate takistuste õpime või siis ei õpi nägema, et valu ja kannatus on palju paremad õpetajad, kui igasugune mugavustsoon. Takistused on õpetajad. Neist tuleb õppida ja edasi liikuda.
Seinad on kaitse või takistus. Olenevalt elu kolukorrast tuleb otsida taas ja taas võimalusi ja nimetada asju õige nimega. Õigel ajal lõpetamisel ja alla andmisel on suur vahe. Kui ühtepidi ei saa, kui nii saab, kui püsti ei saa, saab pikali. See kõik kostub ehk liigagi filossoofiline, aga mõte on selles, et alati on võimalusi, tuleb edasi liikuda, edasi suruda ja õppida. “Vahest me võidame, vahest me õpime.”
Meid on loodud looma, otsima võimalusi ja lahendusi, ära anna kunagi alla!
Stay positive! https://www.youtube.com/watch?v=1R2QlAnKTDw
