Paljud kardavad rutiini. Rääkisin sõbraga, kes on kindlasti maailma kõige rahutum hing, pisut liialdades muidugi, ütles, et ta sureks ära, kui rutiini langeb.
Sellele mõeldes sain aru, et ta mõtleb teatud sorti rutiini. Igavat mõtestamata tegevuse kordust, mille tagajärg on mõttetu. Kõik rutiin ei tapa. Osa teeb tugevaks. Rutiin võib olla lihtsalt kulgemine, hamba pesu, hommikusöök, töö, kodu, lapsed, magamine. Või siis mõtestatud. Rutiinsed tegevused, mille tagajärg läheb korda. Kasvõi igapäevane hommikuvõimlemine või tervisesport, mis annab igasse päeva energiat. Või siis söömine, mitte lihtsalt, vaid teadlik ja valitud toit. Mitte lihtsalt magamine, vaid taastumine ja jõud uuteks tegudeks. Mitte lihtsalt töö, vaid kutsumus. Kostub väga positiivne:) Aga selline ongi paradigmade võime – üks annab jõu, teine võtab.
Kindlasti kuulub hea rutiini alla pidev arenemine. Näiteks raamatute lugemine, mitte suvaliste, vaid nende, mis huvidega kokku läheb, mis huvitab.
Aegajalt aetakse segamini terminid rutiin ja distsipliin. Viimane nõuab teatud rutiini. Aga mis on distsipliin? Mõnele ei meeldi sõna rutiin ja mõnele distsipliin. Millega neid süüakse, nii naljatades küsides?
Rutiin viitab tegevuse kordusele, distsipliin mõtteviisile. Mõtteviis on selline – distsipliin on lihtsalt valik kahe vahel, mida tahan kohe ja mida kõige rohkem. Rutiin on tegevus, distsipliin mõtteviis.
Mõtle läbi, mida teed ja miks ning tee valikud. Rutiinist ja distsipliinist võivad saada su järgmised sõbrad.
“Kui sulle ei meeldi koht, kus oled, liigu mujale. Sa ei ole puu.”
