Räägitakse, et on olemas kriisiaja ja rahuaja juhid. Esimesed on need, kes on otsustava loomuga, kiired ja koheselt tegutsejad. Teised aga pigem hoiavad, ei kiirusta, enamjaolt analüütilisemat laadi ja tunduvalt rahulikuma loomuga. Kuulsin kunagi lugu ettevõttest, kus teatud muutusi saadeti alati elluviima “tank” ning tema järgi juht nimega “nuuskpiiritus”. Esimene juht viis ellu muutusi ning teine turgutas.
Kas aga tänane juhtimise keskkond on ehk iseenesest nii kiire, mis nõuab juhte, kes kiiremini tegutseksid, otsustaksid, mõtleksid?
Vaatamata kiirele elutempole ja muutuste rohkusele on minu arvates täna hoopis rohkem ruumi juhtidele, kes loovad pikemat perspektiivi, kui ainult “hetke” reaalsus seda isegi võimaldab. Inimene ei ole muutunud, võimalused ja keskkond on. Seetõttu on juhi roll vaadata rohkem tulevikku, luua tugev visioon ning selle elluviimisel olema leidlik. Kindlasti ka paindlik. Seepärast kiire muutus, hetke nimel ei pruugi olla organisatsioonile pikas perspektiivis üldse hea.
Ükskõik milline on juht, visioon on alati tähtsam. Ning parim on see, mis loob suurepärased tulemused ja inimrahulolu samaaegselt ning siinjuures kas juht on kriisiaja kiire või pisut analüütilisem, eesmärk ei muutu – luua tugevaid organisatsioone, mis kestavad nii headel kui halbadel aegadel.
