Mulle meenub pisut aega tagasi soov minna õppima Hispaania keelt. Jagasin seda mõtet sõpradega. Aga milleks sul seda vaja? Mis sellega teed? Ma ei osanud isegi väga hästi vastata, sai ehk öeldud, et niisama. Tagantjärgi vaadates oli see üks väga hea otsus – ennast arendada, panna ennast midagi uut õppima.
Enda arendamine on igaühe enda teha. Kostub loogiline ja ühemõtteline, aga palju keerulisem praktikas. Nimelt kui meile “juhtub” elu mis tähendab, et igapäeva askeldused ja tööd võtavad kogu aja ja tähelepanu ning ei ole teadlikku ja eesmärgistatud tegevusplaani enda arendamiseks võib areng jääda tahaplaanile.
Töö intervjuudel küsin aegajalt inimestelt, et kuidas sellel alal, mida nad nimetavad oma kirgeks ka ennast arendavad, siis vastus on üsna lakooniline ja tavaliselt ühesugune, “loen mõnda ajakirja või netist midagi.”
Enamus minu vanuseid, kelle ülikool on kümne ja enama aasta taga ei ole vahepeal aktiivselt pidanud õppima. Loeme ehk mõne raamatu, vaatame hea doki, aga kindlasti ei saa seda nimetada aktiivseks õppimiseks. Mis aga juhtub kui inimene aktiivselt enam ei õpi? Taandareneb.
Millal õppisid viimati midagi uut? Tegema midagi, mis sundis aju hoopis uusi ühendusi looma? Uus õpitu, nullist, algajana?
Mõned nädalad tagasi üht inimest tööle võttes, küsisin samal teemal, miks jätta kogu eelnev elu ja oskused ja alustada millegi täiesti uuega? Vastus oli konkreetne, “ma tundsin, et mandun, vajan uut algust.”
Inimene on võimeline õppima kogu elu, mida aktiivsem ja süstemaatilisem see on, seda lihtsam on seda ka hiljem, vanemana. Oluline on aga teadlik otsus ja aeg, mida selleks pühendada.
Õppimise mõte on areng ja uued võimalused.
Kooli igatsevad mõtted, sel esimesel septembri päeval.
Ilusat kooli algust kõigile, suurtele ja väikestele.
