Lugesin raamatut nimega “What I know for sure”, mis Eesti keeles oleks midagi sellist nagu “Milles ma olen kindel.” 
Autoriks on Oprah Winfrey. Raamat räägib autori veendumustest, milles ta on oma elus jõudnud kindlameelsuseni, et just nii need asjad käivad.
Mulle jäi meelde üks printsiip, mida autor enda elu eduvõtmeks peab.
Nimelt kohalolek, praeguses hetkes olemine, asjades mida praegu teeme, milles hetkel oleme. Me ei oska olla kohal, see on raske. Ikka liiga kauges minevikus või hoopis lootusrikkas tulevikus. Koosolekul ootame, et see lõppeks, koosoleku lõppedes et see algaks. Väikeste lastega soovime, et nad oleksid suured ning suurtena soovime, et nad roomaksid ringi.
Kuulsin lugu poisist, kes oli ettekandja lennujaama kohvikus. Loo jutustaja jälgis poissi teraselt, sest midagi oli teistmoodi. Mitte soeng ega tegumood, vaid naeratus, sära ja energia, mis temast välja paistsid, midagi oli nii atraktiivset. Mis see on? Ta otsustas temaga vestelda. Mis toob ettekandja ellu rõõmu? Kas tal ambitsioone ei ole, ei taha paremat elu? Kõik need küsimused kukkusid kokku, kui poiss vastas, et see on töö, mida ta hetkel teeb ja kavatseb teha seda rõõmuga, sest see on hetke võimalus ja valik.
Ta oli kohal.
Kohalolek on valik, teadlik ja otsustav. Suutes kohal olla avame jõu, mille nimeks on pühendumus. Viimane on eeldus suurepärastele tulemustele. Pühendudes perega koos olles perele, lastele ja kvaliteedile imestame peagi, et arusaamatusi on vähem ja kvaliteeti rohkem.
Kokkuvõte:
“Kasuta seda, mis käes, selleks et saada, mis südamel.” Brian Houston
