Meeskond kogunes koosolekuks. Kõik olid rõõmsas tujus, keegi aga ei aimanud seda, mis juhtuma hakkab. Tegevjuht Toomas sisenes ruumi. Tema nägu oli valge kui lumi. Mis on juhtunud? Kõik vaikisid, ootasid. Toomas kogus ennast. “Mul on halbu uudiseid, me oleme pankrotis.”
Polnud nägu, mis poleks ära vajunud, polnud pead, kus poleks sajandik sekundiga tekkinud küsimused – mis mõttes, kuidas, kes, meie?
Meenub Jim Collinsi küsimus, mis on see, mida me ignoreerime? Mida me näha ei taha? Asjadel on põhjs tagajärg suhe ehk kui me teame, mis on vaja teha et asjad oleksid paremad või korras, aga ei tee, siis saame seda, mida ei taha. See kostub keeruline, aga kohutavalt inimlik. Tean, et ei peaks sööma nii palju magusat, aga muutuda ka ei suuda. Reaalsus saabub healjuhul koos arsti kirjutatud retseptiga.
Muutused, mis jõuavad meieni hilinenult ja jõumeetodil on valusad ja ootamatud. Peale iga traagikat tahaks küsida, kas me seda ette ei osanud näha? Väga sageli oskasime, aga ei tahtnud.
Kindlasti pole võimalik kõiki asju ette näha, käia ainult turvalist rada. Asjad juhtuvad ja meil tuleb nendega tegeleda.
Kolm valdkonda, mis annavad põhilise tulemuse iga organisatsiooni ja indiviidi edusse. Esitan kriitlised küsimused, mis võiks aidata tuvastada, avastada, muuta.
1. Inimesed – Kes on see inimene, kelle suhtes teame, et ta ei sobi organsiatsiooni, aga teatud ratsionaalsetel põhjusel koostööd ka ei taha lõpetada? Samas teame, kuhu lõpuks jõutakse. Kuula ennast!
2. Numbrid – Millseid numbreid ignoreein? Kulud on suured ja tulud olematud? Kas ma tean oma ettevõtte majandusnäitajaid? Ära looda, loe numbreid.
3. Areng – Kas ma arenen? Kas see mida teen pakub mulle rõõmu? Otsi arengut.
Need kolm valdkonda nõuavad konkreetseid vastuseid, siis kui me oleme selleks valmis või pisut varem, sest hilinenult muutumine on üldjuhul jõumeetodil.
Mis on sinu vastused?
