“Henri on ju kõigest 18, ta ei peagi teadma mida teha, lase tal otsida oma kohta” ütles ema isaga vaieldes, mis nende pojast peaks saama. “Mis mõttes, minu isa rääkis mulle juba varakult, tööd tuleb teha, et tagada perele hea elamine. Mis vahet seal on, mida teha, peaasi, et leib laual.”
“Kas see, kus oleme ei rõõmusta sind?” küsis isa.
“Ära saa minust valesti aru, ma olen sulle tänulik, aga kohati arvan, et elame hästi, aga mõttetut elu.” vastas ema murelikult. “Ma tahaksin, et Henri elaks mõtestatult.”
Viimastel aegadel on mind kammitsenud mõte mõtestatud elu ja hea elu vahel. Me ju kõik otsime paremat elu, suuremat sissetulekut, paremat kodu? Ja kas seda peab üldse omavahel vastandama, sest kes ei vääriks head autot, maja, töökohta – elu?
Aga kas need on hea elu aluseks?
Siin tuleks arvatavasti teha vahe, selle vahel kes leiba lauale hangib ja elujärje kasvatamise nimel kõik ohverdab. See aga viib mind hiljuti kuuldud küsimuseni, mis mind mõtlema pani, kui palju on piisav? Kus on see piir, mille kohta ütleme, et piisab, mulle pole rohkem vaja.
Enamus arengumaid püüdleb “veri ninast väljas” lääne elustandardi järgi, aga uuringud näitavad, et selleks ajaks kui nad sellele tasemele jõuavad on lääs ise ära väsinud. “Me elame ammu üle võimete” oli NBF2014 Helsinkis esinenud maailmas tunnustatud ökonomist Dambisa Moyo karm väljaütlemine. “Mineraalid, mida täna näiteks iphone tootmiseks kasutatakse on kriitilises faasis, nende kättesaamiseks ohverdame juba inimesi.” Iphonede müüginumbrid kasvavad iga uue mudeliga.
Kui palju on piisav ei ole arvatavasti number, vaid mõtteviis, mis vajab hoopis teise paradigmaga lähenemist, kui see, mis ütleb “Eesti viie rikkama riigi sekka.”
Kui palju on sulle piisav? Kuidas mõelda uuel tasemel, mis viib teiste vastusteni, kui raha ja majanduslik heaolu? Uus mõtestatud elu.
