Juku tuleb koolist koju. “Isa, isa ma sain viie.” Vaikus. “Ema ema ma sain viie.” Vaikus. Juku on segaduses, miks keegi ei rõõmusta. Päev möödub ja Juku tuleb koolist koju. Avades ukse, hüüab isa ja ema korraga, “Juku, sa said koolis kahe. Oi sa nüüd alles saad!”
Miks kedagi selline suhtumine enam ei üllata? Ehk seetõttu, et oleme nii harjunud. Olen ise nii mõelnud ning mõistnud, et negatiivne tagasiside on lihtsam tulema, kui positiivne.
Inglise keeles tehti uurimus ning leiti et 63% on negatiivseid emotsioone väljendavaid sõnu rohkem kui positiivseid. Siiski müüdina tuntud väljend, et eskimotel on lume kohta 100 erinevat väljendust ei pidanud päris tõde olema, sest enamus on neid käänded, murded jne, aga põhimõte jääb samaks. Meil on suur hulk negatiivseid emotsioone ning nende väljendus on valjem kui positiivsete oma.
Ühe suure organisatsiooni juhiga vesteldes ilmnes, et nende suure muutuste protsessi jooksul, ei ole nad kordagi mõelnud süviti emotsioonidele, kuivõrd ratsionaalsusele. Teisisõnu numbritele.
Emotsioonidel on tugev osa inimeste liikuma panekust. Eriti positiivsetel. Kui vajame kiiremat ja jätkusuutlikku muutust tuleb mõista tundeid. Tunded on fakt. Nende üle ei ole mõtet vaielda, küll aga otsida mõistmist. Mitte mis mõttes sa nii tunned, vaid mis sind nii tundma paneb?
Tugevad positiivsed tunded saavad alguse ei kuskilt mujalt kui mõtetest. See, mida mees mõtleb, seda ta on, parafraseerides Saalomoni tarkust.
Milliseid mõtteid juht külvab, vastavad emotsioonid ilmnevad ning sellised on ka inimesed meie organisatsioonides. Milliseid tundeid sa esile kutsud?
