Vanasti tuli film rentida videolaenutusesest, mis asus x kohas ja selleks tuli füüsiliselt kohale minna. Filmid oli VHS kassettide peal ning dubleeritud valdavalt venekeelde ühe ja sama lugeja poolt. See hääl kostub kõrvus siiani.
Täna nupuvajutus ja film kohal. Kord noorepoisina läksin perele hankima kogupere komöödiat videolaenutusest. Vaatasin mööda riiuleid ringi ja küsisin nõu, mis võiks olla sobiv. Nii ulataski töötaja mulle filmi, mis pidi olema nii naljakas, et kuku või pikali.
Koju jõudes ja kogu perekonna ülesköetud, pidime nägema parimat filmi, mida eales nähtud.
See film oli täielik läbikukkumine, keegi ei naernud, kellelegi see ei meeldinud, see polnud isegi naljakas. Seepeale ütles keegi, et sind Elari enam küll filmi hankima ei saada… olin rõõmus, sest kõigi meelejärgi olla on ju keeruline, seega pigem olla tarbija ning kriitik.
Filmi tegemine on risk, selle hankimine, raamatukirjutamine samuti, blogi pidamine, näitlemine, laulmine, koolitamine, tantsimine see kõik on risk. Kas on neid, kellele see ei meeldi?
Kindlasti! Võib olla isegi rohkem, kui meeldijaid. Kuid kumbale keskenduda kas neile, kellele ei meeldi või neile, kellele meeldib? Kas üldse meeldivusele keskenduda.
Meeldivuse teema on popkultuuri vundament, aga ka surm. Meeldimisel pole ju häda midagi, aga kõigile meeldimisel küll, iseloom kaob ära.
Tuleb julgeda riske võtta ja mitte meeldida, sest alati on võimalus, et tegevuse käigus õpitakse midagi, mis kellelegi hea ja meeldib, aga harva kõigile ja alati.
