Kas teadsite, et 1896 aasta Olümpia mängudel (Wikipedia andmetel) hüppas kaugushüppaja Ellery Clark 6.35 m, et saada esikohta, 116 aastat hiljem, aastal 2012, hüppas aga Briti kaugushüppaja Greg Rutherford 8.31 m. Vahe on kaks tohutut meetrit.
Kas seda on palju? Muidugi. Kusjuures progress on toimunud peaaegu kõikides spordialades.
Eluea ideaalpikkus on 70-80 aastat ja kogu seda lugu kannab progress – koolist, kooli, töölt tööle. See ei toimu iseenesest, seda tuleb planeerida. Tehtud.
Lihtne on peale ülikooli keskenduda karjäärile ning töötada jutti järgmised 50-60 aastat. Vahetada töökohti ning kogeda, kõike mis elu annab ja olla kujundatud. Osaliselt on see paratamatu. Aga karjäär ei pruugi tähendada, et oled saanud selleks, kelleks tahaksid.
Arengut saab mõõta kahte pidi ehk selle, mis seisneb CV-s ja selle, kelleks me oleme kujunenud. Mis meile on juhtunud ja mida initsieerime?
Ja just see, mind intrigeeribki, kelleks ma inimesena tahan saada. Sellele vastab aga küsimus “milliste” väärtuste ja kogemustega ma tahan seda elu kord lõpetada? Millised omadused, karakter?
Seeläbi saame ka, mitte küll täpse, aga umbkaudse vastuse, mitu meetrit kaugemale saaksime hüpata oma enda kujunemisel.
