Ärkan vara, isegi ennem äratuskella, kontrollin igaks juhuks, ega ma pole sisse maganud. Ei ole, aega on veel magada pool tundi, aga und enam ei tule. Mõtted vallandavad adrenaliini. Kargan voodist püsti, pesema ja olengi juba riides. Kostub nagu kaitseväes, aga suure liialdusena.
Ma ei tea kuidas on sinuga, aga üldjuhul kui mul on mõni põnev tegevus ees, ei ole ma hommikul väsinud, olenemata kui kaua magada sain, miskit toodab jõudu.
Mul oli ees kaks päeva vabatatlikku tööd Narvas. Kas sinus tekitab see tunde, et yes?!:)
Vabakutselistel seisab aegajalt ees dilemma, mida teha tasuta? Nii otsese rahalise kompensatsioonita. Millised on need üritused või tegevused, mida oleme nõus tegema ilma rahata ja isegi peale makstes?
Püüdsin seda enda jaoks lahti seletada. Esiteks lahutan ma töö ja tasu. Töö on see mida ma teen, väärtus mida loon. See on iseseisev ja puutu rahasse või tasusse.
Teiseks siis raha või kompensatsioon, mida ootan tehtud töö eest.
Kui asi puudutab heategevust on asjad lihtsad, hea eesmärgi nimel liigutavad paljud. Aga ma kipun isegi, vahest segi ajama, mis on hea äri ja mis on hea tegevus. Aegajalt soovime heategevuse kaudu saada head äri, aga selline kasvõi alateadlik ootus jooksutab kogu “hea” liiva. Sama on mõtteviisiga, et iga heategu ei jää karistamata. Kuna ootus heategu tehes on midagi “tagasi” saada, olgu siis tänu või kiitus ning kui see jääb saamata või tulemus on vastupidine, me pettume. Aegajalt on heateo nimi tegelikult sponsorlus, me saame, tema saab ja kõik on rahul.
Narvas oli kaks päeva Narva haigla juhtide treeningud. Täiesti ilma rahalise kompensatsioonita, vastupidi ma maksin peale. Miks?
Kas haiglal pole raha? Kas ma pole oma tasu väärt? Kas tasuta asju saades või andes on asjadel ikka väärtus?
See sõltub sellest, mida väärtustan. Kui kuulsin, et minu Norra treener on käinud Narvas juba viimased 7 aastat, et panustada nende juhtimisoskustesse olin koheselt inspireeritud. Keegi teeb midagi üllast pikemalt kui päeva kaks kostub fanatismina.
Ja eriti tore on see, kui osadel inimestel on missioon, mida kannab usk – kui teen õiget asja raha tuleb.
Narva haigla juhid on suurepärased inimesed. Kuulates nende grupitööde kokkuvõtteid, lugusid, lihtsalt vesteldes sain rohkem, kui pelgalt numbrites väljenda oleks mõistlik.
Ehk siis üks asi veel, miks vabakutseline vabatahtlikku tööd teha tahab – eneseareng. Me teeme meeleldi tasuta, kui näeme, et sellest võiks kujuneda õpituba.
Ja seda ma nendest kahest päevast kahtlemata sain.
Lubage esitleda dr.Aleksander. Mees esimesest reast. Silma järgi nii 70ndates härra. Jalg üle põlve. Tõstab käe ja küsib tähtsalt: “Kas võin midagi lisada?”
Nii tervelt kaks päeva. “Mul on siin oma seisukoht.” “Ma ei ole sellega päris nõus.” “Noh see on ju elementaarne.”
Nende grupp on kõige keerulisem või siis kõige eneseteadlikum. “Elllari (nii kostub venepäraselt minu nimi, vähemalt mulle:) “Elllari, idi sjuda.”
Istun pidevalt just selles grupis, teemad mida arutatakse on harva seotud just otseselt sellega, mis seminaril küsitud, pigem filosoofilistlaadi ja trotslikud.
Teised teevad tööd, usinalt ja tublilt. Aleksandri grupp aga nn teisitimõtlejad. Nad meeldivad mulle, veedan nendega enamuse grupitöö ajast.
Aleksander astub rahva ette, et anda ülevaade grupiarutelust ning teatab “No kak ja panjumaju I kak Elllari kavaril….” (nii nagu mina arusaan ja nagu Elari rääkis).
Me oleme jõudnud arusaamiseni.
Ei puudunud lihapirukad ja tuuletaskud, kohvi ja tee, söökla meenutas aegu ammuseid, askeetlik ja lihtne, kuid kokk oli sõbralik ja hea.
Koolituspäeva vahepeal külastasime Virumaa heategevuskeskust. Autost väljudes tuleb vaiksel aga konkreetsel sammul minu suunas vanem meesterahvas, ulatab käe ja küsib, ega ma Ukraina keelt ei oska? Ei oska, kahjuks mitte ka Poola ega Türgi keelt, naljatan vastu. Jah ta tegi nalja. See on Anatoli. Mees kes viimased 15 aastat on kasvatanud organisatsiooni, mis paljudele ei meeldi, liiga edukas. Kusjuures eriti poliitikutele.
Anatolit peavad mõned inimesed lausa hulluks. Tegelikult on ta visioonäär, askeet ja fanaatik. Ta tahab aidata. Ise pärit 10 lapselisest perest, oli ta juba noore poisina otsustanud, et suurena hakkab ta aitama vaeseid ja neid, kel raske ise hakkama saada.
Anatoli sõnul on see tema suurim rõõm, mis siis et aegajalt tuleb majutada inimesi ka oma koju, “sellest pole midagi, ega ma neid tänavale ei jäta.”
Anatoli on üles ehitanud hoone, kus käivad Narva perekonnad aega veetmas, mängimas, söömas ja riideid saamas.
“Palun, tulge edasi,” kutsub Anatoli meid viisakalt edasi. Suurde ruumi astudes ei jää ma lihtsalt seisma. Näen pinksilauda ja sellel kõrval üht poissi reketit hoidmas, keegi ei mängi temaga. Astun tema juurde ja küsin “Hotses igrat?” (tahad mängida) vastab too nii rõõmsalt “Daaaa.”
Mängime, küsin mis nimi ja kiidan tema mängukirge, mitte oskust, sest ma olin rohkem laua all palli hankimas kui reaalselt pinksi mängimas:)
Lõpetame mängu, laskun tema kõrgusele ja ütlen, “malatsets.”
Teised on ammu maja peal ekskurssioonil. Liigun ringi ja jõuan kööki, seal nad ongi. Anatoli räägib uhkusega, kuidas Norra sõbrad aitasid just köögi valmis saada. Vahepeal tuleb meie juurde asutuse kokk ja teatab, et pannkoogid on valmis.
Liigime suurde saali, kus minu arvates nii 10 inimest meile, 5-le lauda katmas. Nad on nii viisakad, avatud ja sõbralikud.
Anatoliga koos on tema tütar, kes kohalikus kolledžis äri õpib. Kui küsin, kas kavatseb oma ettevõtte luua, kehitab õlgu ja ütleb ei tea. Isa Anatoli aga teab, “ta tuleb siia appi, aitab seda organisatsiooni laiendada.”
Räägime ja sööme. Küsin Anatoli käest, mis on suurim vajadus, mis hetkel teemaks. Anatoli vaatab mulle otsa ja ütleb “Sinu suguste inimeste järgi,” siis vaatab teiste poole “inimeste, kes usuvad koos meiega, et heategemine on vajalik.”
Vahepeal jooksevad tuppa lapsed, kes jagavad meile kõigile käsitsitehtud ehteid ja kommi. Siis piilub üks naisterahvas uksevahelt sisse, kelle Anatoli palub sisse tulla. Tema olla kohalik ajakirjanik, kes heategevuskeskuses abiks käib. Väga entusiastlik ja avatud proua palub kohe sõna, sest homme ilmuvat ajaleht, kus juttu just heategevuskeskusest välja kasvanud poisist, kes nüüd poksimise meister, ise kõigest 15.
Aeg on lahkuda. Vahepeal kutsus Anatoli oma tütre enda juurde, andis midagi ja sosistas kõrva. Tütar kadus silmapiirilt.
Ennem lahkumist küsisin, kas võin teha pilti Anatoliga. Kõik olid lahkesti nõus aitama pildi tegemisega, mina aga naljatades, “teeme moodsa selfi, sobib?” “Kansešno”, vastas Anatoli lahkelt.
Õues jagas Anatoli veel meie kaasa toodud komme ja nii me lahkusime. Keerasin auto ringi, kui kile tüdruku hääl auto peatas. See oli Anatoli tütar, kes oli isa palvel toonud naiskülalistele lilli.
Koduteel, väsinuna, mõtlesin tagasi – meie suurim roll elus ei ole raha teenida, vaid teenida inimesi ning küll raha järgi jõuab. Kõik saab alguse missioonist, millel on kõrgem väätus ja mille keskmes on inimesed, eriti need, kes abi vajavad.
