Kas on olemas elu ka peale Uus Maad?

Juba 6 kuud? Vau aeg lendab kiiresti. Pool aastat tagasi tegin otsuse lahkuda ettevõttest, kus olin töötanud ligi 11 aastat. Alustasin Uus Maas maakleri assistendina, sain proovida erinevaid juhi ameteid ning olla ettevõtte väikeosanik. See aeg möödus üheltpoolt kiiresti, samas eriti aeglaselt, nii 3-4 aastat, mil väsimus minus kasvas nii suureks, et midagi pidi muutuma. Ma olen väga tänulik kogemuste eest, mida sain, sest ma ei oleks see, kes ma olen, kui poleks neid inimesi ja juhte, kes minusse panustasid. Paljud nendest inimestest on mu sõbrad kogu eluks.

Nüüd aga elust peale Uus Maad.
Saan siiani kõnesid, kus küsitakse nõu kinnisvaravaldkonna kohta, kas osta seda või toda, kusjuures vastan meeleldi, ma valdan seda teemat. Nüüd kus asun justkui kellegi teise maal, (koolitus, blogimine) nii võiks nimetada maailma, kuhu olen astunud, olen õppija rollis ja rookie.
Üllatun aegajalt selle peale, kui keegi ütleb, et ei teadnudki, et ma enam ei olegi Uus Maas, aga ma ju kirjutasin sellest Facebookis? Saan vastu vahva naeru, mis teatab, et ta ei ole Facebookis või ei pannud tähele ja ega kogu elu polegi Facebookis. Tõsi, kuigi see aegajalt nii endalegi tundub:)
Millega ma siis tegelen? Usute või mitte, aga peale 10 aastat ühes ettevõttes töötamist, möödus esimene kuu nagu teisel planeedil. Esimese asjana saad aru, et elu on täiesti muutunud ja asi ei ole ainult selles, et sul ei ole koosolekuid, vaid et keegi ei saada sulle enam emaile. Ma juba arvasin, et midagi on mu emailidega juhtunud, aga siis mõistsin, et saabunud on “vaikiv” ajastu:) Aeg kiirusest maha saamiseks on stressirohke, siin on abiks olnud suuretsi minu pere.
Aegajalt tuli ainult 1 email päevas ja kuna gmail on nii tark, et paneb reklaamid teise kataloogi, siis peakataloogis valitses tühjus.

IMG_1272

Teisel kuul hakkasin aga rapsima. Midagi peab ju inimene tegema. See on see tunne, kui oled liiga kaua puhkusel olnud ja ei suuda oodata, et tööle tagasi saada.
Võtan ette telefoniraamatu ja helistan kõik läbi. Pakun koolitusteenust, räägin mida teen, loon sidet ja otsin võimalusi. Kuu saab läbi ja tunnen, et olen väsinud. Uksed on kinni, läbimurret ei tule. Ma tean, et kuu on vähe, aga minu möödunud “elu” oli pidevas arengus, kasvus, aktsioonis. Räägin nendest tunnetest Kärdile, kes seisab mu ette ning ütleb ainult temale omasel viisil silma vaadates –
“Elari, rahune, sa saad suurepäraselt hakkama. Oled 11 aastat teinud tööd, rabanud, nüüd on aeg pisut puhata. Meil on vahendeid, et hetkel hakkama saada, usalda Jumalat, kõik saab korda ja suurepäraselt, sa näed seda peagi.”
Ma hingan sügavalt sisse, vastan musiga ning mõistan, tal on õigus. Tema ongi olnud mu suurim fän ja julgustaja kõik need aastad ja kuud, mil olen olnud muutuste otsingus või neid läbi tehes.
Luban endale kuu aega rahu ja vaikust. Mängin lastega, käin sõpradega lõunal, vähemalt nendega, kes lõunat süüa jõuavad. Uskumatu küll, aga sõbrad, kes elavad igapäevast aktiivset kontorielu, ei jõua sageli isegi lõunat sööma.
Põhiline lause, mida kuulen on, et “mõned inimesed peavad tööd ka tegema”, kui olen küsinud, kas lõunale lähme.
Ma ei mõista kohut, aga kas me vahest ei unusta oma “äri” tehes just peamise, inimsuhted?

Nüüd on möödas kuus kuud otsusest teha tööd kodus ja olla koolitaja, blogija. Ma ei ole kunagi pidanud ennast eriti heaks kirjutajaks, pigem kõnemeheks, oraatoriks nii peenemalt öeldes. Aga kirjutamisest on saamas minu elu suurosa. Keegi ütles mulle, et kui suudad ennast panna kirjas sama hästi väljendama nagu sõnas, lood harmoonia sõna ja teo vahele. Vau see meeldib mulle. Olen loomult selline vallutaja st kui on raske, siis on tahe eriti suur.
Blogimine on mulle suhteliselt uus tegevus, viimased 3 aastat olen kirjutanud. Nüüd olen püüdnud jõuda teemadeni, mis oleks otseselt vastused või küsimused, mida lugejad küsivad.

Mul on tekkinud mõnedki kliendid, kelle ettevõtetes olen saanud jagada, mida olen õppinud, lugenud ja kogenud. Annan endale aru, et uue asja ehitamine võtab aega ning tulemused, mida ma ootan on võimalikud, aga tahavad pühendumist ja keskendumist.
Mis mul reaalselt hetkel käsil?
– Loon keskkonda juhtimisest, mis aitab väsinud juhtidel leida uut jõudu ja inspiratsiooni, kuidas jõuda uuele värskusele.
– Kirjutan igakuiselt juhtimisajakirja Director teemadel, mis endale ja teistele päevakorras. Järgmine lugu on omanikest, kes on oma ärist väsinud ja mida teha siis, kui ennast vallandada pole võimalik.
– Ja siis on mul raamatu kirjutamine pooleli, mis räägib mehest, kes täiega läbi kukkus ning kuidas elu ülesehitamine viib ta uutesse kõrgustesse, kus ta ei oleks arvanud eales, et kunagi jõuab. Valmis on nii veerand raamatust, plaanin selle 2016 alguseks välja anda.
– Teen koolitusi. Sellel nädalal on koolitus ühele kohvikuteketi personalile. Teemaks on rõõm, kuhu see küll kaob? Ja teine järelmaksu firmale, samal rõõmu kadumise teemal!
– Järgmises personalijuhtide ajakirjas “Personali praktik” ilmub 3 leheküljeline lugu viimasest Ameerikas käigust pealkirja all “Ameerika unelm.”

See oli esimene selletaoline blogi postitus, elust peale oma ettevõtte müümist ja koduseks jäämist. Edaspidi jagan kogemusi, kuidas uue ettevõtmise üles ehitame läheb ning mida olen õppinud. Teen seda selleks, et kõik need, kes mõlgutavad mõtteid oma äri loomisest, blogimisest või lihtsalt edasi liikumisest, saaksid inspiratsiooni.
Olen väga tänulik, et võtsid aega lugemiseks. Selleks, et saaksid alati kõige värskema blogi sissekande, registreeri ennast esilehel. Tea, et sul on võimalik ennast igal ajal üsna lihtsalt sellest listist kustutada.
Ootan rõõmuga Sinu tagasisidet ja mõtteid!

You may also like...

Loading...