Ma pean lihtsalt olemas olema.

jelena_leibur jelena_leibur copyIntervjuu Tallinna diakooniahaigla juhi dr.Jelena Leiburgia.

Mõned kuud tagasi kohtusin Norrast pärit juhtimiskonusltandi Ingeborg Baustadiga, kes juba aastaid on vabatahtlikult aitamas haiglaid nii Tallinnas kui Narvas. Just tema viis mind kokku Tallinna Diakooniahaigla tegevjuhi dr.Jelena Leiburiga. Põhjus, miks temaga intervjuu tegin oli puhtalt selles, et inimesed räägivad temast, kui suurepärasest juhist, kes hoolib. Keskendun intervjuus peamiselt juhtimise teemadele.

Kindlasti ei ole diakoonia haigla lihtne organisatsioon, kus tööd teha ja inimesi juhtida, aga veendusin ise, dr.Leibur on positiivne ja äärmiselt sõbralik inimene ning kindlasti teeniv juht.

Mis on teie, kui juhi kõige olulisem roll oma töös?

Ülesandeid on mitmeid ja palju aga vähemalt minu töös on see, et ma pean lihtsalt olemas olema. (koputus uksele, sisse vaatab keskealine mees, kes kurdab millegi üle. Dr.Leibur vaatab minu poole ja küsib, kas 15 minutiga saame hakkama. Niivõrd tihe ja kiire on tohtri päevad.)

Jätkame intervjuud.

Mis selle kohaloleku raskeks teeb on see, et pean olemas olema nii paljudele. Kuna mul on kaks rolli ehk arstina patsientidele, nende lähedastele ja oma töötajatele. Seega ma arvan, et minu põhiline töö on olemas olla ja kõik muu töö, mida teen jääb sinna vahele.

Mida tähendab töötajatele lähedal olemine, olemas olemine?  Tähendab see vestlusi, patsustust õlale?

Minu roll arstina on olla osakonnas olemas ja kui mul on kedagi vaja, siis ma kutsun. Seega see teeb minu kui juhi rolli kergemaks, sest ma teenoma sisulist tööd koos teiste töötajatega. Ma ei lähe ekstra selleks, et patsutada õlale või vestlust läbi viima, selles ma ei olegi kuigi tugev ja kui peab eraldi minema vestlema, pean ettevalmistama.

Kuulen teid ja mõtlen, et see ongi juhtimise põhi iva, teha tööd koos oma inimestega. Paljud juhid panevad ennast töötajatest eemale, kasvõi kabinetti jättes inimesed kaugele endast ja oma olemasolust.

Tõsi, aga eks siin tuleb ka lisaks see osa, mida ei saa koos teha. Kasvõi aruandlus, mis võtab tohutult aega. Samas selleks,  et inimestega kontakti saada on nendega koos töötamine tõepoolest kõige parem variant.

Kui palju teil on aega inimestega üks ühele kohtumisteks? 

Tegelikult on neid igapäevaselt, kuigi siin on paha asi see, millele Ingeborg (Dr.Leiburi juhtimiskonsultant) viitab, et talle tundub et sageli ei juhi mina päeva vaid kõik teised juhivad minu päeva. Aegajalt on see üsna niru tunne, sest sa ei jõua kõike tehtud, mida tahad teha. Hommikul mõtled, et see ja see, aga õhtul on kõik tagurpidi.

Millised on teie kui juhi väljakutsed, lisaks aja või õigemini tegevuste juhtimisele?

Kui ma juhina alustasin, tegin hästi palju seda viga, et minu temperament on impulsiivne ja üle keev, ma ei kuulanud kõiki osapooli, olen hakaund ära kuulama kõiki pooli. Alguses hüppasin asju lahenda ilma, et oleksin teist või kolmandat poolt ära kuulanud ja see on üsna valusalt mulle õppetunde andnud. Seda olen õppinud aastatega ja see on hästi oluline asi.

Kuidas teie juhina hoiate ennast vormis, et oleks energiat ja jõudu oma tööd teha?

Teistelt kaastöötajatelt, nad on tõsiselt väga toredad, mina ja osakondade juhid moodustame juhtgrupi, kus me kõiki asju arutame ja nad on toredad inimesed, et meil sõprussuhted välja kujunenud.

Samuti kodust, aga kindlasti patsientidelt, see on koht, kust üks tohter saab jõudu, täitsa tõsiselt kohe.

Kuidas näeb see välja?

Suhtlemine annab tõsiselt palju jõudu, väga üksikud on need, kes selle ära röövivad.

Mulle tundub, et teie olete juht, kes elab ja hingab koos töötajatega ja oma töökontekstis patsientidega.

Jah, aga ma ei oskakski teisti. Kuidas saakski teisti?

Ma ei tea ka, kuidas laua tagant saab juhtida, aga noh see võib olla selline enesekeskne ja kehtestav juht, kuigi mina ei ole oma elus selliseid kohanud.

Teie uks on alati avatud?

On jah, aga siin ongi see oht, et sa ei saa teha kogu aeg pikki päevi, sest sa väsid ära, siis hakkab kas tervis kärisema või sa ei suuda kõiki vastu võtta enam nii  nagu sa tahaksid. Oma aega planeerida on nii tähtis ja ma pingutan selle nimel päris palju.

Räägime pisut enese arengust. Iga juht vähemal või rohkemal määral tegeleb sellega. Millised on teie teadlikult valikud enesearengu osas?

Esimene teadlik otsus oli minna TTÜ-sse magistrantuuri ja tegin selle ära. Edasi on mulle kõige rohkem abiks olnud Ingeborg, juhtimiskonsultant Norrast, kelle õpetus ja meetod on olnud nii vahetu ja siiras ja palju andev.

Mida olete õppinud?

Me oleme õppinud teoorias ja praktikas, kuidas ennast analüüsida. Oleme teinud läbi X-mudeli, mis on nii geniaalne aga lihtne mudel, selleks et endast selgust saada. Siis arutame tavaliselt juhtgrupis tulemused läbi, et saada tagasisidet.

Kuidas aga jõuda sinna, et tahta ennast analüüsida ja areneda?

Ma olen koguaeg olnud selline ja mul on väga vedanud nende kaastöötajate (juhtidega) kes siin on.

Kes on teie kui juhi eeskuju?

Internatuuri aegadest oli üks tohter Liina Kasper, kes väga hästi õpetas. Ning tema ütles ja mulle jäi meelde, et loll ei ole mitte see, kes vigu teeb, vaid kes nendest ei õpi. Tema oli selline, kes jättis mulle eeskuju, alati lõi käed külge ja oma positiivsusega tõmbas kaasa.

Üks internetist leitav artikkel diakoonia haigla kohta, on see, et teie haiglast lahkujad tahavad siia tagasi ja siin olijad ei taha ära, miks nii?

Tagasisidet mis on antud, kõikide osakondade kohta on see, et meie asi on mei etöötajate soojuses, suhtumises ja valmisolekus muresid ära kuulata. Ma arvan, et see meeskond on see, miks siia tahetakse tagasi tulla. Loomulikul teeme meie ka vigu, aga nad on kõik vahvad, kuulavad, õpivad ja tahavad areneda.

Me mõtleme nii, et kui sa ei hooli inimesest, sa ei saa töötada sellel alal. Me oleme püüdnud seda ellu viia, aga tööjõudu on praegusel ajal niivõrd vähe, eks me püüame andka kõik, et töötajaid hoida. Hooldajate palgad on röökivalt madalad, aga mida ei suuda rohkem maksta. See on raske töö aga nii vajalik.

You may also like...

Loading...