“Ma olen maruvihane,” teatas ta. “Miks? Mis juhtus?” küsisin. “Ta on nii nõme, ignorantne ja tal ei ole aimugi, millest ta räägib.”
Miks sa isiklikult võtad?
Mis on isiklik?
Kas see, kui keegi arvab ennast olevat targem ja võtab õiguse rünnata sinu maailmavaadet? Või paneb kahtluse alla sinu arukuse või oskused?
Või keegi on ilusam ja kiirem kui sina?
Kui keegi astub sinu õiglusmaailma ja hakkab asju ümber korraldama?
Kas jooksu kaotades või ettevõtete edetabelis kolmandaks või neljandaks jäämine on isiklik?
Peamine põhjus isiklikult võtta on hirm kaotada, eksida või väärastuda. Olla teine või sootuks kaotada oma tähtsus.
Sest kõige hullem, mis saab juhtuda on see, kui me ei saa hakkama. See pole tõsi! Kõige hullem on ette ära kaotada, sest kardame.
Hirmu vastand on armastus. Sellest suuremat ei ole. Armastust praktiseerides (armastuse tegusid tehes) kaob hirm pika sammuga ning isiklikult hakkame võtma ainult asju, millel on suurem tähendus, kui “mina”.
