Lugu ilmus originaalis ajakirjas Director.
Aasta on 1964 sünnib tüdruk nimega Bonnie St. John. Perekond on õnnelik, suurepärane päev. Seda aga varjutab midagi, mida ei soovi keegi oma lapsele. Nimelt Bonnie parem jalg ei ole välja arenenud. “Kuidas mu laps saab elus hakkama ühe jalaga?” kõlab mureliku ema küsimus endale ja teistele.
Viis aastat hiljem, tema parem jalg amputeeritakse, selleks et asendada see tehisjalaga ning et ta saaks iseseisvalt kõndida.
Aasta on 1984, Bonnie on järgmine. Kolm, kaks, üks ja läks. Bonnie sööstab kui tuul mäest alla, toetudes ühele jalale ja kahele suusakepile. Temast on saanud sportlane, mäesuusataja. Ta võidab pronksi, siis hõbeda – siin 1984 aasta paraolümpial Innsbruckis, Austria mägedes.
Bonnie ei näe ennast kaotajana, ta on tundnud kaotust ja valu, teda on noritud ja isegi tõugatud, kuid tema enese kuvand ei ole kunagi olnud hävitav.
Võiks arvata et inimesed, kes on enamuse arvates mitte just eelistatud seisundis on a) püha viha täis, “ma veel näitan maailmale” stiilis või b) nurgas, üksinda ja kellegi hoole all.
Bonnie lõpetas Harvard ülikooli magna cum laude, alustas oma äriga, abiellus ja sünnitas, kirjutas kuus raamatut ning esineb suurtel lavadel, et julgustada inimesi tegema mida?
Ennast kokku võtma? Halamine lõpetada? Tegema võimatut? Ei.
Bonnie sõnum on midagi muud. Ta räägib sellest, et me kõik vajame abi, et kuhugile jõuda. “Olge abivajajad.” (Be helpable).
“Kui olin viie aastane tüdruk, kelle jalg amputeeriti, pidin hakkama harjutama oma uut jalga. Selleks tuli aga minu jalg ettevalmistada. Maha asetati kaal, sinna otsa laoti raamatud ning minu ülesanne oli suruda oma jalatombiga raamatuvirna otsast kaalule hulk kilosid, et mu jalg harjuks ja saaks tugevamaks. See oli tohutu valus. Mu kõrval olid mu vanemad, hooldajad, abilised, kes julgustasid mind vaatamata valule, seda tegema. Miks? Sest teisti ei oleks ma kunagi saanud kõndida.”
“Miks arvame, et inimestel, kellel on kaks jalga on elus asjad teistmoodi ja pole abivajajad?” kõlab Bonnie küsimus üldsusele.
Jätan Bonnie kõnelema. Need mõtted põimuvad minusse. Keda vajan mina, et elus areneda, kasvada ja saada kätte see, mis mulle loodud? Kelle abi on mul vaja?
Siis küsib keegi “Kuidas siiani jõudsid, kes on need inimesed, kes on sind mõjutanud, aidanud ja julgustanud jätkama ka siis, kui kõik on keeruline või raske?”
Abi küsimine pole ainult kriisis vajalik, vaid ka arenguks, vigade vältimiseks, puhkuseks ja võitmiseks. Keegi pole saavutanud suurepäraseid tulemusi üksi, keegi pole võitnud medaleid, avastanud ja leiutanud ilma teiste toe ja abita.
Me võlgneme tänu inimestele, sõpradele, vanematele, kes on abiks olnud, toetanud, julgustanud, sundinud ja pole lasknud alla anda, isegi, kui väga oleks tahtnud. Tänulikkus on tõeliste saavutuste juures
Egol on kaks poolt, üks on ennast kõrgustesse tõstev ja teine hävitav. Mõlemad on äärmused.
Ego on ka peamine takistus abi küsimiseks ja pakkumiseks. Mis nüüd mina või miks peaksin?
Self made man on kaasaja trend, mis rõhutab ise loomisele ja ise olemisele. Ärge saage valesti aru, ma hindan iseseisvust ja sihikindlust, kuid üsna ennatlik oleks poodiumile ronida ja kõigile kuulutada, et ma olen võitja, kui võit pole käes ja töö lõpetatud.
Keegi on öelnud: “Me ei väsi ega põle läbi oma tööst, vaid sellest, et unustame, miks midagi teeme.” Selleks on aga vaja kedagi, kes seda meile aegajalt meelde tuletaks.
Ma mõistan, ma saan aidata ja vajan abi selleks et kasvada, areneda ja võita. Kuidas on sinuga?
