Ma ei otsusta, sest valik võib olla vale.
Ma ei muutu, sest see on ebaturvaline. Ma ei astu välja, sest see tähendab vastutust, ennekõike ebaõnnestumise ees.
Oleme harjunud edu jumaldama ja ebaõnnestumisi vältima. Fraas: “Vaata, et sa seda vussi ei keera,” on ehe hirm, “kõige hullem, mis sinu valikut võib saata on ebaõnnestumine, häbi, läbikukkumine, teiste halvakspanu ja mida siis maailm sinust arvab?”
Kõigi aegade parimaks korvpalluriks peetakse Michael Jordanit, kes on öelnud:
“Olen elus rohkem kui 9000 korda mööda visanud. Olen kaotanud peaaegu 300 mängu. 26-l korral on minule usaldatud võiduvõimalusega vise ja ma ei ole korvi saanud. Olen oma elus üha uuesti ja uuesti ebaõnnestunud ning sellepärast olengi edukas.”
Kindel on see, et “tegijal juhtub” ning õppimine toimub ennekõike mitte stabiilsel pinnasel.
See õpipinnas on aga otsus, mida ei soovita teha, mis omakorda eraldab nii mõnegi inimese suurimatest muutustest/õpitundidest/edust.
Milline otsus on ebaõnnestumise kartuses edasi lükatud ja mida tegelikult saad teha, kui vaid otsustad?
