Minu kõrval on perekond, kaks last, ema ja isa. Tüdruk on selgelt reisist väsinud, ta jonnib. Vennas on juba vanem ja see jonnib juba viisakamalt – istub telefonis, süvenenult. Isa püüab olla osavõtlik tütre jonni osas, aga kehakeel räägib üht – jää vait, meil on suuremaid probleeme kui mis iganes sul on… ainus, kes siin päris kohal on – on ema. Seda on silmadest näha. Muud probleemi hetkel suuremat ei paista olevat, kui see, mis iganes tütart vaevab.
Ma lülitan nemad oma pildist välja. Minu seljataga on seltskond noori, vist juba kuusteist seitseteist, kuigi pean tunnistama, et vanusemääramine läheb järjest keerulisemaks. Vaatan kasvõi oma tütart ja mõistan, et tema vanus ja väljanägemine pole päris kooskõlas. Nad kõik paistavad vanemad.
Seltskond noori räägib mulle arusaadavat keelt, see on põhjanaabrite oma – Soome. Tundub, et põhiline teema on juuksevärv. Keegi jagab, et aluspõhi oli vale ja siis tulemus oli nii jama… uuh jätan nemadki oma maailma ja lülitan ümber.
Silma hakkab vanem paar. Nende vanuses ma ei eksi, sest mida vanemaks ise saad, seda lihtsamini oskad vanust ülespoole arvata. Seega nemad on minu vanematest vanemad, see saab kriteeriumiks.
Mees kui maailmavalitseja, jalg üle põlve, prillid silmadel, mugavad riided, hästi hoolitsetud. Ja tema kaasa kui kõige selle harmoonia. Nad on tõeliselt ilus vaatepilt. Väärikad vanainimesed. Nendest õhkub rahulikkust ja elukogemust. Nad on kohalolevad, mitte enam kauges minevikus ega ka tulevikus. Tundub, et see millega nad tegelevad on see, mis hetk annab. Mees silitab õrnalt oma abikaasa kätt ning nad naeratavad teineteisele.
Teate seda turvatunnet, mida selline nägemine pakub? See justkui kinnitab sulle – kõik saab korda, ära muretse.
Mõtlen, et elu ei ole kindlasti alati selline, aga just siis, kui selliseks seda elad. Ma tahan ka sellist harmooniat, kui mitte kohe, siis vähemalt ajaks, kui olen “nemad.”
Mu sõber reisis mingi hetk 3-4 korda nädalas lähiriikide vahet. Istus lennujaamas, vaatas ringi, sõi ja jõi ning lõpuks märkas ta ainult kahte – sihtkohta ja lähtekohta.
Ja see mõte sa minus selgeks, tuleb tähelepanu teritada, ringi vaadata, tähele panna – maailm on lugusid täis.
Mis lugu jutustab sinu ümbrus paregu? Mida on sellest õppida?
