Lugu ilmus originaalis ajakirjas Director.
Mõni aeg tagasi lugesin ühelt konverentsi reklaamilt, et järgmisel aastal algab suur kriis, et tulge kõik konverentsile ja… mu mõte jäi seda lugedes toppama. Eelminegi pole päris möödas, kas tõesti uus on tulemas?!
Hakkasin arutlema, mida teha kriisi kartuses? Võimalusi on mitu – teha sama, mis eelmine kord. Näiteks kangestuda, oodata, rääkida positiivset ala küll läheb mööda, tegutseda veelgi suurema intensiivsusega, eitada, loota, uskuda või mitte midagi.
Kriis muudab hilinenult ja jõumeetodil, aga mitte kõiki. Peamiselt neid, kelle tähelepanu on olnud edukusel. Viimane vajab pisut selgitust. Kuna kasum on sageli edukuse ainus mõõdupuu, eesmärk omaette, siis räsib kriis algatuseks just kasumile keskendujaid. Mitte et kasumit alahindaksin, sest viimane annab tiivad investeeringuteks, aga kasum on tagajärg, mitte põhjus. Järgmiseks võtab kriis ette inimesed, nende tasud ja kompensatsioonid, turunduskulud, investeeringud, üürikulud kuniks kõik read on läbi käidud. Võib kergendatult hingata või mis? Kulud on maas. Sageli ka areng.
See mis 6-8 aastat tagasi nähtud, (viitan viimasele kriisile) ei õpetanud paljusid.
Jah, kõik teavad, vähemalt sisimas, et kui midagi ei muuda, midagi ei muutu ja see on niikaua teoreetiline, kuniks ta enam ei ole. Selge ka on see, et kriis tuleb, see on aja küsimus. Elu on lihtsalt selline, ma pole pessimist. Vastupidi, usun et kõige hullem ei ole läbi kukkuda, eksida, põruda, vaid mitte proovida ja kriisi kartuses mitte midagi teha.
Osad ettevõtjad, aga keskenduvad väärtustele ja teavad, et kasum tuleb, kui teed mida usud.
Päris paljud ettevõtjad alustasid äriga kriisi ajal. Siin on kaks peamist põhjust, esiteks endine töökoht sai otsa ja midagi tuli hakata tegema ning see oli hea mõjujõud alustamiseks ning teine seltskond alustajaid olid targad, need kes teavad, et siis kui enamuse usk on löönud kõikuma, tuleb kasutada võimalust.
Lihtsa üleskutse peale Facebookis, vastas jaatavalt ainult loetud minutitega küsimusele, mis aastal oma äriga alustasite:
Daniel Müntinen: Me tegime Nooruse siis.
Tanel Tatter: Asutasin oma firma 2008
Andres Hall: Mina alustasin ringraja projektiga 2009
Renar Pindel: Venus 2009
Lilli Kuusing Mina alustasin:)
Hendrik Roosna: Alustasime Fusioniga.
Mida need kaks gruppi siis teisiti teevad?
Esiteks keskenduvad nad usule ja mitte ainult rahale. Kasum aga ei ole iseenesest jätkusuutlik ilma usuta. Kui uskuda millessegi, mis isegi majanduskriisist suurem, võib juhtuda, et viiakse ellu võimatut ja tehakse ka kasumit. Lihtsalt uskumine on juba omaette on väärtus, rääkimata siis suurest usust midagi muuta, luua, saavutada.
Need inimesed usuvad oma tootesse, endasse või teistesse ja teevad mis vaja, et sihtpunkti jõuda.
Meie inimeste probleem on sageli see, et kipume oma maailma väiksemaks mõtlema ja mitte ainult endal, vaid ka teistel. Suurepärased juhid lõhuvad piiravaid mõttepügalaid ja laiendavad inimeste maailma.
Ettevõtja Andres Hall uskus aastal 2009, et Eesti vajab Audruringi ehk Eesti ainsat auto- ja motoringrada. Tänaseks kannab ring nime Auto24 ring ja on ilmselt parim ringrada põhjamaades. Vaatamata sellele, et kriisis just meelelahutus ja mugavusteenused ei ole inimeste esimeseks valikuks, investorid otsivad kiiret rahavoogu, kõik kärbivad kulusid, sai Andres hakkama millegagi, millesse 99% inimestest ei uskunud, vähemalt ei proovinud, ei alustanud.
Olenemata turu olukorrast, kriis või mugavustsoon, edasiviivaks jõuks on usk. Millesse usud sina niivõrd, et kriis või teiste heakskiit, kriitika ei pea?
Teine on säästmine. Pole muud rohtu rikkaks saamisel, kui vähem kulutada. Juutidel on mõtteviis, et elada tuleb allapoole oma võimaluste piiri. Nii ei saa ainult rikkaks, nii elad üle kõik kriisid.
Meenub aasta 2009 kui Uus Maa omanik ja juhatuse esimees Jaanus Laugus tuli juhtide ette plaaniga alustada 0 krooni turundusega. Nii mõnigi juht pidas seda võimatuks, konkurendid vaatasid kui ilmaimet, kuidas see võimalik. Aga oli, Jaanus uskus ja mitte ainult, vaid ka tegutses selles valguses.
Kokkuhoid ei tähenda alalhoidlikkust, see tähendab lahenduste otsimist, mis maksab palju vähem, mis võib anda sama või suurema tulemuse, kui standardsed lahendused, suure raha eest.
Kolmas on mitte kiirustada. Raha annab aja, selle puudumine võtab selle. Kui olla olukorras, mis tundmatu ja kitsas, tuleb tegutseda ainult päev haaval. Pikad plaanid ja eesmärgid jäävad ootele. Piisab päevast ja läbimõeldud CSF-st (critical success factors) ehk kriitilistest edu faktoritest. See mis annab meile aeg juurde kriisis olles ei ole miljon muud tegevust, vaid 3-4 tegevust, mis on otseselt seotud sissetulekutega.
Täna vajame rohkem, kui varem ettevõtjaid ja üldse inimesi, kes muudavad mustreid, loovad võimatut läbi lihtsa usu, et raha ei ole kõik, usk millesegi, kellessegi aga küll. Tulemuseks on paremad tooted, rahulolevamad töötajad ja mis kõige olulisem just siis, kui kriis käes ei võta hirm silmanägemist, sest kindel usk kannab ja tasub alati ära.
Ahjaa, ära unusta oma perekonda, kriisi ajal vajame eriti nende tuge.
Tänan.
