Lugu ilmus originaalis ajakirja Director juuni numbris.
Mis siis, kui Arno isaga koolimajja ei jõuakski? Näiteks sellepärast, et isa väsis ära. Jah, isa väsis ära! Enam ei jaksanud, istus maha ja ütles mine ise või ära mine, mul üks kõik. Kui isa ära väsib, ei jõuagi Arno koolimajja, isegi mitte tundide lõpuks. Kuidas hoida isa värskena, et Arno jõuaks kooli ja võimalusel enne tunde?
Me räägime päris palju sellest, kuidas töötajad võiksid puhata, olla motiveeritud, haritud ja sõiduvees. Me räägime sellest, kuidas leida õigeid töötajaid ja hoida neid.
Aga me ei räägi palju ettevõtte omanikest. Täpsemalt väikeettevõtete omanikest, sageli 4-5 inimese firmast.
Nendest kirjutama ajendas mind paar kohtumist just väike ettevõtete omanikega, kelle mured ja väsimused panid mind mõtlema, mida saaks teha, et neil oleks lihtsam. Selles kirjutangi.
Põhiline probleem väikeetevõtete omanikel on üksildus. Üksi otsuseid teha ja sageli neid ka ellu viia. See on teemaks ka suurettevõtjatel, tippjuhtidel, aga juhatuse ja nõukogude tasandilt tekib seltskond kaasamõtlejaid, vastutajaid. Kuid väikeettevõetete omanikud on üldiselt oma otsustes ja äris üksi. Kindlasti mitte päris üksi, perekond ja vahetud kolleegid on abiks, kuid see, mis puudutab pikema tuleviku nägemist, üldisemat juhtimist on nad omapead. Mõnele sobib see rohkem, aga osadele on see nii ärile kui indiviidile surmahoop.
Väikeettevõtjad teevad peamiselt kolme asja samaaegselt
1. Tehnilist tööd. Nad on igapäevaselt sisuliselt kõige juures kohal. Neil on kontroll rahavoo, masinate, töökorra, tööjõu jms osas. Sisuliselt on nad “hands on” 24h ööpäevas.
2. Teine osa on töö korraldamine, töö otsimine, müümine, töö inimestega, masinatega (ingl.k operational level).
3. Kolmas on strateegiline juhtimine. Ettevõtte tuleviku nägemine, loomine ja arendamine.
Kui palgatöötaja, kelle päev lõppeb kella viiest, läheb koju või tegeleb hobidega või suureettevõtte juht delegeerib kõik oma kohustused, siis väikeettevõtja tööpäev tundub kui 24 tundi ööpäevas. Sageli avatakse veel laptop koju jõudes ning tehakse ära “veel üks asi.” Räägitakse, et masu saabudes tõstsid paljud väikeettevõtjad oma töökoormust rohkemaks kui 55 tundi nädalas. Kas see on jätkusuutlik?
Kuidas lahendada väikeettevõtjate üksi olemist, väsimust, kui oled loonud ettevõtte, aga oled sellest väsinud? Lihtne oleks vastata – müü maha. Aga kui pole ostjaid või pole ka soovi nn oma beebit müüa? Või on väsimus juba ettevõtet piisavalt räsinud ning müügiks pole enam head äri?
Kindlasti ei ole lihtne ka suureks kasvamine, delegeerimine, kui seda pärsivad turusuurus, personalivähesus või ka lihtsalt väsimus.
Mõned nädalad tagasi kohtusin juba üle 20 aasta tegutseva ettevõtjaga, kellel silmadest paistis küll tuli, aga kodus enam kedagi ei olnud. Ta alustas kohtumist sõnadega – “Ma ei ole mingi juht, ma alustasin 20 aastat tagasi ettevõtjana, nägin võimalust ja tegin ära. Täna olen väsinud, aga kuhu ma oma ettevõttest lahkun? Ennast ei saa ju vallandada? Kas müün maha? Palkan tegevjuhi?”
Teine juht jagas sarnast kogemust, kuid tema mure seisnes pigem kogemuses, et tegevjuhi palkamine on leevendus, aga see suure riskiga seotud, kuna hea juhi leidmine on keeruline ja kallis.
Äripartneri lisandumine on ka üks valikutest, kuidas seegi nõuab õige inimese leidmist, ühist arusaama ärist ja üldist koostöö keemiat.
Kõik ülal nimetatud on võimalused, mida tasub kaaluda, aga pakun välja ühe võimaliku lahenduse ja see on keskendumine arengule – enda arengule.
Ehk on siiski olulisem alustada isikust mitte ärist. Nädalane puhkus ei lahenda pikaajalist väsimust. Kuidas olla jätkusuutlik, innukas ettevõtja, millel on järge nii 100-200 aastat ning olla olenemata majandusest positiivne, rõõmus ja lahendustekeskne?
Paljude strateegide arvates on väikeetevõtete suurim mure just ülalnimetatud kolmandas tegevuses või selle puudumises ehk väheses või olematus juhtimises. Edukas juhtimine algab just enda juhtimisest. Mis on juhtimine? Juhtimine on suuna andmine. Me tahame teada, kuhu läheme (visioon) ja mida tulevikust tahame (eemärgid). Aga just väsinud juht ei näe enam kaugele, sest silmanägemine on läinud hägusaks:)
Me väsi mitte sellest, mida teeme, vaid sellest, kui unustame, miks me midagi teeme.
Me peame endale meelde tuletama, miks me äri teeme? Mis on see üllam eesmärk või soov, mida ettevõtlus peaks ära lahendama? Mida me päriselt tahame?
Parema elujärge, rohkem aega perekonnaga, pikka puhkust palmi all või tegeleda heategevusega?
Esiteks vajame endale meeldetuletajat, kes aitab meil ennast lahti rääkida, miks me midagi teeme. On see siis psühholoog, hea sõber, abikaasa või coach, see praktika on aidanud paljusid juhte tegema restarti enda ja oma äri elus.
Teiseks tuleb oma põhivajaduste eest hoolt kanda. Meie neli põhivajadust on vaimne, füüsiline, intellektuaalne ja emotsionaalne. Kõik algab piisavast unest, toitumisest, liikumisest ja intellektuaalsest arengust, raamatute, koolituste ja kursuste näol. Neid vajadusi täites tekib teotahteline, kõikidest takistustest üle saav, võitlev ja võitja hoiakuga ettevõtja.
Kolmandaks tuleb investeerida enda juhtimisoskusesse. Me taastoodame ennast, kui oleme tühjad, saame vähe tulemusi või üldse mitte. Kui enamus väikeettevõtete juhte teeb kõiki kolme asja – tehnilist, töökorraldust, ja siis juhtimist, siis eesmärk peaks olema tegeleda kõige rohkem juhtimisega ja vähem tehniliste küsimustega.
Ettevõtlus peaks olema fun ja meeldiv, pakkuma vahendeid, et saada rohkem aega tegeleda asjadega, mis eriti korda lähevad.
Kokkuvõtteks tähtsaim on võtta vastutus enda ees ja siis oma äri ees. Tuleb leia võimalus enda arenguks, olgu see siis coachingu või koolituste, kursuste kaudu. Nii nagu lennukis, tuleb hoolitseda kõigepealt endale hapnikumaski ette panemise eest ja siis teiste peab juht esmalt oma vajadused “täitma” ning seejärel olla ka hea juht, visioonäär ja ettevõtja, pereliige.
