Pilti tehes palutakse inimestel naeratada, öelda hernesupp, seitse ja muid taolisi fraase. Miks? Et needki naerataks, kes muidu seda ei teeks..
Pildi võlu seisneb eheduses. Nii mõnigi kasutab sotsiaalmeedias hastagi #nofilter et loomulikkust toonitada.
Kuna pilte on palju ja me teeme neid igal sammul, devalveerub pildi sisu ja tähtsamaks saab pildi tonaalsus. Kuidas sa muidu esile tuled, kui pildi sisu ei löö?
Nimetame seda laenatud kvaliteediks. Kassikullaks.
See on aga ära väsimise rusikareegel – me väsime, mitte sellest, mida teeme, vaid kui unustame, miks me midagi teeme.
Muidugi väsime piltide tegemisest ja ammugi vaatamisest, mis päriselt ei eksisteeri ja mis tegelikkusega ei seostu. Lisame värvi, kontrasti, fookust.
Sama juhtub peredes (ettevõtetes ja organisatsioonides), kus sisu (miks me midagi teeme) saab asendatud (kuidas teeme).
See kasvatab reklaamieelarveid, vähendab loovust ja hakatakse laenama agentuuride standardseid lahendusi.
Julgus olla omamoodi tasub alati ära. Varem või hiljem või palju hiljem, aga siis pole see enam kassikuld, vaid tõeline kuld.
PS!
Hommikul söögilaua ääres haarasin fotoka ning tegin mõned pildid oma pojast. Just siis, kui ta märkas, et pildistan, manas ta ette laenatud naeratuse, sellise isalt õpitud;)
Jäin veel mõneks ajaks temaga, just nii kauaks, kuniks ta unustas minu ja fotoka ning päris sai jäädvustatud.
