Need, kellel väikesed lapsed, teavad et nende uneaeg on meie rahuaeg. Söödame kõhud täis, peseme ja voodisse. Siis saad ise aega süüa ja tegutseda. Mina kusjuures, siin Vormsil, kipun lastega koos magama jääma. Mõnus aeg. Täna oli minu kord. Söötsin laste kõhud täis. Tegin toa akna lahti, et lasta sisse mõnusat värsket õhku, et neil hea magada. Kujutasin juba ette, kuidas lapsed magavad ja ma saan hakata kirjutama ja siis see heli lõikas kogu selle kujutuse rahust ja kirjutamisest. Ma olin sekundiga püsti, justkui punast rätikut näinud pull. Keegi otsustas hakata ketassaega hullama, keset mu laste uneaega?! Aga tuleb kohaneda. Kui keegi ütleb, et kõik läheb hästi, siis pole see päris tõde. See tähendab pigem, et asju hakkab juhtuma ja sul tuleb pidevalt kohanduda. Üksi äri ei lähe päris nii nagu ette kujutasime, aga see on ok, kuniks sa suudad olla vaba, et edasi luua. Me ei saa juba sellepärast oma tahtmist alati, sest teised ei taha sama, mis meie. Nagu see ketassaega hull minu lasteuneajal. Aga me saame hakkama, isegi kui selleks tuleb kannatada, vihastuda ja leppida. Alati juhtub asju ja asjad ei lähe viisil, kuidas soovime, aga see ei peaks meid pidurdama, vastupidi, hoogu andma. Tee meile teene, ära heitu, kui tulemused ei ole ootuspärased, tegutse edasi, meil on vaja maailmaparandajaid.
