Kõik loksub paika, aga mitte alati, mitte nii nagu peaks ja võiks.
Ebaõiglus Aafrikas loksub paika ülekohtu arvelt, need inimesed keda ahistatakse nii elusaks kui surnuks – harjuvad. Keegi sureb, keegi elab.
Aga kellelegi on see nii tähtis ja keegi teeb selleks midagi, mis pole ei lihtne ega ohutu. (Minu tuttav Carla Bell Neumann alustas mõned aastad tagasi Dream Sponsors, Inc. et aidata Aafrika lapsi ja orbusid kooliharidust saada), sest see on talle tähtis.
Ma küsin endalt – mida pean mina nii oluliseks, et selle valguses oleksin valmis hirmuga tantsima?
Vaikin. Mõtlen. Võitlen ja tunnistan. Alustan kogukonna loomisega, kes muudab maailma.
Vaikin. Mõtlen. Võitlen ja tunnistan. Alustan kogukonna loomisega, kes muudab maailma.
Vastutus on midagi, mida vähesed praktiseerivad. Me maksame arveid, laene, tuleme kokkulepitud aegadel või läheme.
Aga vastutus jätta jälg, muuta, viia ellu, alustada, teha paremaks on otsus, mille tingib kutse millekski, mis just sulle ja mulle korda läheb, midagi mis meisse on loodud.
Suurimad valed juhtuvad meie peades. Need kostuvad nii inimlikud – me ei ole piisavad selleks, et alustada muutusi, luua suurepäraseid organisatsioone, ettevõtteid või lihtsalt astuda välja millegi eest, millesse usume. Suurim vale on see, et ma pole valmis.
Me ei ole kunagi valmis astuma tundmatusse.
Ei ole ühte suurt ideed, mida võime või peame ellu viima, vaid rida olulisi asju, mida just meie saame teha, kui tahame.
Millega saad ja tahad alustada sina, midagi mis sulle tähtis?
