Kas oled kuulnud inimesi laulmas, kui neil on kõrvaklapid peas ja nad enda häält ei kuule? Üldiselt kipub see helikeel olema üsna “must”, nagu muusikud ütlevad.
Sest nad ei kuule enda häält ja kui enda häält ei kuule, pole aju häälesektoril kontrolli toimuva üle.
Me pimestume, kui keeme üle.
Me pimestume ka siis, kui rõõmustume või oleme ülientusiastlikud.
Me pimestume, kui oleme armunud.
Me pimestume, kui saame haiget, pettume, kurvastume.
Olgu siis pisiasjast alguse saanud vaidlus, mille alget keegi ei mäletagi või tühi kõht ja madal veresuhkur. Ikka on neid päevi (vähemalt minul), kui kõik ajab närvi.
Igal juhul pimestume.
Mees (inimene), kes enda emotsioone ei kontrolli on müürideta linn, ütleb tark Koguja. Teisisõnu me pimestume ja oleme haavatavad.
Kontroll ei tähenda masinlikku külmust, vaid oskust taastuda ja kohaneda.
Mitte jääda maha lamama, vaid püsti tõusta ja edasi liikuda. Järgmise korrani.
Kui inimesel on klapid peas ei tähenda see, et ta ei pea viisi. Järeldused on sageli ennatlikud. Pigem oota pist veel ja siis otsusta.
