“Mul on idee,” ütlesin lastele.
“Nii,” võttis vanempoeg mind pisut ebalevalt vastu.
“Rälby’is (Vormsi saare üks küladest) korraldatakse suur laat ning mul tekkis mõte, et võiksime seal millegagi kaubelda. See saab olema fun. Te teenite päris korraliku taskuraha, pealegi oma töö eest.”
Laste nägudes ei liikunud ükski lihas, vähemalt mitte üles poole, pigem vastupidi.
“Aga mida me müüme, meil pole midagi ja äkki läheks hoopis mereäärde.” sain vastuseks oodatud vastupanu.
Minu strateegiline plaan on anda lastele mõnus fun kogemus sellest, kuidas on võimalik raha teha. Loomulikult on neil arusaam, et raha ei kasva puuotsas ega pangahärra seda niisama jaga, aga kuidas reaalselt raha teha, pole neil aimugi.
Proovisin mõni aasta tagasi rakendada neid flaierite jagamisel, lubades maksta iga jagatud flaieri eest raha, ei õnnestunud see toona ei kuidagi. Inimesed olid tusased, nad ei tahtnud neid vastu võtta ning üldse tundus see tegevus hirmus.
Ma pidin uuesti proovima.
Minu abikaasa arvas, et “teeme vahvleid ja küüslauguleibasid.”
“See on hea idee,” arvasin mina. “Lapsed, kas teeme ära?”
Ikka ei midagi. Olgu. Aga alla ma ka ei anna.
Tegime kiire nimekirja asjadest mida vaja. Küpsetajad said naabritelt kokku laenatud ning töö sai alata. Leppisime kokku vahvlite ja leibade hinnad, sest nii said lapsed enamvähem kokku arvutada, palju tuleks küpsetada, et soovitud taskuraha kokku saada.
“Teeme 60, siis saab igaüks 20 euri,” arvas tütreke.
“Aga selleks läheb ju 3 tundi, pealegi kell on 9 (õhtul).” arvas poeg.
Perekonna sõbra laps oli samuti aktsioonis kaasas ning arvas, et see pole ju midagi, saame hakkama küll.
Nagu iga algus on fun, põnev, innustav, kiire, tulemustele orienteeritud, kestab see täpselt nii kaua, kuniks rutiin, järjepidevus nõuab oma osa.
Ühe vahvli küpsetamine võtab keskmiselt 2-3 minutit, kokku mitu tundi, aga tehtud sai.
Järgmise päeval ärkasid kõik põnevusega. Kauplemiseks valmis, laud, torbikud, sildid, vahetusraha ja kauplejad.
Laadalised alles kogunesid, kui meie laud olid igati eeskujulik ja valmis. Kolm teismeaes noorukit selle taga kliente ootamas.
Strateegiliselt on õppimiseks kaks võimalust, esiteks näidata ette, kuidas müük käib või nagu öeldakse, visata vette ja lasta neil ujuma õppida. Ma valisin teise. Pealegi olin ise ohutus kauguses, et vajadusel abistada.
Esimesed kliendid saabusid. Te oleks pidanud laste nägusid nägema, nende kehakeel rääkis hirmust, ebakindlusest, soovist põgeneda ükskõik mis suunas.
Käisin vahepeal neid innustamas ja lahkusin taas. Lugu lühendamise mõttes, kolme tunniga oli kõik müüdud. Nende kehakeel muutus, kidakeelsusest sai vaba suhtlemine.
“Millal me seda jälle teeme?” küsisid lapsed oma teenistust kätte saades.
Esialgne soovimatus oli asendunud suurepärase õpitunniga ja innustumisega.
“Ma sain aru, et see ei ole üldse nii keeruline.”
“Mina sain enesekindlust juurde.”
“Mulle meeldis, et inimesed olid nii sõbralikud ja nendega saab nalja teha.”
Me küll suudame müügiinimesi koolitada ja uusi ärisid istutada, luua geniaalseid finantsskeeme, aga oma laste õpetamine rahaga hakkama saamiseks võib osutuda tõeliseks pähkliks.
Tegelikult tuleb lastele õpetada neid samu taktikaid, mida oma ettevõtetes ja organisatsioonides kasutame. Õpetame neid müüma, olema aktiivsed ja leidlikud, pakkudes neile võimalusi ennast ületada, olla loovad ja üllatuda – see polegi nii raske.
