Istun lastega mänguväljakul, kui minu kõrvu kostub kõrval olevate laste mäng.
“Sa oled olnud väga paha, rohkem süüa ei saa.”
“Teeme nii, et võtame need joogid, mis ajavad oksendama ja siis viskame diivanile magama.”
“Teeme nii, et teie olete meie isa ja ema ja siis hiilite vaikselt minema ja meie hakkame nutma, kui teid ei ole.”
See on ainult fraas kogu kuuldust.
Seoses poja jala operatsiooniga olin tema palatis ja kõrval voodis oli üks poiss, kelle telefonivestlus paratamatult minuni jõudis.
“Ma jah laman haiglas, mul on käsi kipsis, kukkusin vastu betooni.”
“Kle mul tuletõrjeauto on katki, sa oled ju mehaanik, saaksid selle korda teha?”
Teod räägivad alati valjemini, kui sõnad.
