Erich Fromm saksa-ameerika psühhoanalüütik, filosoof ja sotsioloog on öelnud:
“Inimese aju elab 20. sajandis, suurema osa inimeste süda aga elab ikka veel kiviajas. Enamik pole veel omandanud küpsust olla sõltumatu, ratsionaalne ja objektiivne. Nad vajavad müüte ja iidoleid, talumaks tõika, et inimene on ihuüksi, et ükski võim peale inimese enda ei anna elule mõtet.”
Käisin vaatamas filmi “The Intern“, meeldis! Mind haaras filmis kaks elementi:
1. Sõnu on sageli liiga palju, vähem on parem.
2. Nõuandmine on lihtne tulema, aga valdavalt liigne. Inimene peab ise leidma vastuseid.
Küpsus on haruldane nähe, rohkem on inimesi, kes saavad iseendaga hakkama, aga naaber on näljas (ülekantud tähenduses, kuigi aegajalt ka sõnaotseses mõttes). Üsna tavapärane individualistlikule ühiskonnale.
Küps inimene on see, kes saab iseendaga hakkama, aga omab suurt positiivset mõju ka ümbritsevale. Võime nimetada teda ka liidriks, tema mõju on kogetav läbi hoolimise, sirgeseljalisuse ja väärtuste.
Filmi “The Intern” sisusse langemata, De Niro esindab selles filmis küpset inimest, tema elukool on üks osa suurest tarkusest aidata, aga imetlusväärsem omadus avaldub teenimisvalmiduses ja teiste keskses mõtlemises.
Küpsus on vabadus hakkama saada vastutusega kaasneva pingega ja teha seda, mis on tõesti oluline.
Anna oma panus.
