Martin Luther King unistas, et ühel päeval saavad erineva värvi ja taustaga inimesed omavahel paremini läbi. Ta unistas, et inimesi ei hinnata nende nahavärvi või tausta järgi, vaid väärtuse poolest. Midagi on sellest unistusest täitunud.
Mina ka unistan, Eestist, mida juhivad mehed ja naised, kes hoolivad inimestest rohkem ja vähem oma status quo-st. Juhtidest, kes panevad teiste eelistused enda omadest ette poole ja aitavad saavutada võimatuna näivat. Ma unistan sellest, et mu lapsed kasvavad õilsateks täiskasvanuteks ja lähtuvad karjääri luues selleks, et tulevastel inimpõlvedel oleks siin parem.
Ole nüüd.. ütleb realist.
Aga mis hetkest hakati realiste pidama pessimistideks? Vahest ehk väikeste unistustega inimesed nimetavad ennast realistideks ja kõik teised on pelgalt unistajad.
Ehk piisab optimistlikust realismist, et iga päev on võimalus, väikeseid ja suuri unistusi silmas pidades, liikumiseks, loovuseks ja silmas pidades, et suured muutused algavad väikestest reaalselt võetud sammudest.
Keegi on öelnud, et lootus on kehv strateegia, aga suurepärane taktika.
