Mõned mõtted laste kasvatamise ja antud kurioosumi teemal. (konflik täiskasvnu ja laste vahel). Mitte, et ma oleksin selles osas midagi saavutanud, aga mul on omal lapsed ja ma hoolin sellest teemast.
Lihtne oleks kirjutada ja mõelda, minu laps ei kiusa ja minu lapsed on head. Samas elu on alandlikkuse kool. Meie kõigi peredes on hetki lastega, endaga, mille üle on uhkust on raske tunda. Muidugi on hetki ülevaid.
Näiteks millal me leppisime, et lapsed kasvavad kõige paremini isekeskis rulapargis, Kristiines või Solarises?
Või millal me hakkasime vahetama asju (sh karjääri, raha, väljakutseid) lastega koos olemise vastu?
Millal me leppisime sellega, et meie laste parimad kasvataja on Hollywood, Pleissa või nende oma sõbrad?
Vabakasvatus on vabalt kasvada laskmine, mis toimib üsna hästi puude ja põõsastega, aga inimlaps vajab täisväärtuslikuks arenguks peamiselt kahte komponenti – armastust (toit, turvalisus, hellus) ja väärtusi (kuidas elu elada).
Sõbrad on ülioluline osa lapse elust, kindel see, aga nad ei ole kuigi head kasvatajad. Selleks, et laps saaks kogeda sõpru ja elu täisväärtuslikult, vajab ta põhiväärtusi. (Näita poisile teed, mida ta peab käima ja ta ei lahku sellelt ka vanas eas olles. Õpetussõnad).
PS! Küsin aegajalt inimestelt, mis on nende 3 põhiväärtust, mis kodust kaasa anti. Sageli pole inimesed sellele ennem küsimuse esitamist mõtelnud. Mis on sinu 3 põhiväärtust, mida lastele edasi annad?
