Einestame perega restoranis, kui kuulen ja näen kahte lugu. Üks räägib emast, kes ärritub poja peale, sest ta ei soovi süüa ema soovitatud toitu. Järgnevad ähvardused ipadi keelu kohta, isale ära rääkimine ja koduarest.
Mõne hetke pärast seisab poiss köögi ukse taga, millel on klaasist vaheplaat ning vaatab kööki, kuidas tema “ema” sunnitud pizza talle valmis tehakse.
Siis tuleb teenindaja ja ajab poisi ära, “ära seisa siin ukse taga!”
Vaatan Kärdi poole ja küsin: “Mis siis, kui ta oleks poisi kööki kutsunud ja pakkunud talle võimalust vaadata lähemalt, kuidas pizzat valmistatakse?”
Kärt vastab: “Arvatavasti pizzameister.”
Võib olla. Aga ehk hoopis keegi, kes hoolib rohkem, kui teised.
Oleme nii harjunud status qoa-ga, kuna kõik teistmoodi tundub kontrolli alt väljas.
“Kui üks tahab kööki, siis varsti soovivad seda kõik.”
“Me ei tohi seda teha, see on meie firma poliitika.”
Kuid võimalused arenguks ongi seal, mitte tingimata vastuvoolu ujudes, vaid teises suunas.
Proovi.
