Mul on soojad tunded korvpalli suhtes. Mängisin kunagi palju, unistades ja soovides saada professionaaliks. Ei saanud. Nüüd elan seda unistust oma poja/poegade peal välja. Kas see on mõistlik? Hmm arvatavasti ei ole. Aga see on ilus mäng, täis strateegiat, taktikat ja muidugi puhast adrenaliini.
Selles mängus on aga ka üks hirmus koht. Kui keegi püüabki vastast takistada palliga tema korvile lähenemast ja võtab temalt võimaluse skoordia, tekib sisuliselt etteaimatav kättemaks. “Ta võttis minu võimaluse, võtan mina temalt.” Seejärel teeb palli kaotanud mängija teisele vea, tahtliku, soovitud ja eesmärgipärase.
Kõik käib sekundite jooksul, ilma pikema mõtlemiseta. Miks?
Psühholoogid on põhjalikult uurinud kättemaksu temaatikat, võid siit lugeda inglise keelset uurimustööde kokkuvõtet kättemaksust. Mina aga lihtsustan.
Kättemaks peatab vastase, aga alati mingi hinnaga. Kättemaks on magus ainult hetke, edaspidi muutub tunne järjest mõrudamaks, ikka selle tagajärje tõttu, mis kättemaks toob.
Korvpallur, kes vea hinnaga teist takistab, saab seda teha ainult viis korda, seejärel võetakse temalt mänguõigus.
Ebameeldivusele vastata ebameeldivusega. Valule valuga. Raevule raevuga. Löögile löögiga.
Kõigel on hind, mille maksmine võib osutuda tunduvalt kallimaks, kui hetk magusat kättemaksu.
Proovi nii.
Paku mõistmist ja andestust. Vasta heaga, otsi lahendusi, loo usaldust, hooli.
Õige asja tegemine tasub alati ära, isegi, kui kohe ei saa oodatud vastust.
Mees, kes maksab kätte, hoiab oma haava avatuna, mis muidu pareneks.
Francis Bacon
