Kui kohalolek väljendub tegudes

Astun kodust välja, mind tervitab meie maja perenaine. Ta on lahke, soe ja heatahtlik inimene.

Täna ta ei korista, vaid jalutab oma koeraga. Naeratan ja tervitan ning liigun auto poole.

Mul on kiire, olen mõtetes juba kliendi juures, kui perenaise küsimus peatab:

“Aga kuidas printsess elab?” (pidades silmas mu abikaasat).

Tahaksin vastata üle õla, joostes autosse, aga ei saa. Asi ei ole küsimuses, vaid esitlusviisis.

Ta keerab ennast ringi, peatub, astus sammu mu poole ja küsib. See ei ole “hei, kuidas sul läheb” küsimus, see on huvitatud küsimus.

Kui hoolime tagasisidest ei ole pearõhk õigetes küsimustes, vaid esitluses. Külm email peakirjaga, “rahulolu küsimustik” ei puuduta, ei loo usaldust ei muuda.

Tegevuse peatamine, hetk pühendumust, keskendumine, isiklik puudutus,  kuulamine, telefonikõne on tegusõnad, mis sõnadesse jäädes on vähe väärtuslikud.

Kehakeel räägib kordades valjemini, kui sõnad, mida on lihtne teha, seetõttu ka kergesti devalveeruvad.

Proovi aga nii.

Peatu, suru kätt, kallistada, nõjatu ettepoole uudishimuks, lehvita ja siis räägi, kui sõnu on veel vaja.
See puudutab ja muudab paremaks.

You may also like...

Loading...