Palusin rahvusvahelistel üliõpilastel, esitada loov organisatsiooni loengus, huvitavaid fakte oma maa kohta, kust nad tulevad, kreatiivselt, ilma piiranguteta.
Ennem ülesannet, olime läbi käinud loovuse struktuuri, selle piduri ja allika. Rääkinud loovusest pikalt ja laialt ja nüüd oli aeg olla loov.
Ja siis nad alustasid…ja lõpetasid.
Loovusest on lihtsam rääkida, kui päriselt ka luua. Inimeste ette oma tööd pannes tekib hulk riske, millega teoorias justkui kõik hakkama saavad, praktikas aga mitte alati.
“Raske on peale eelmist esitajat üldse midagi öelda, see oli palju parem kui meil,” ütles üks grupp.
“Meil jäi aega väheks.”
“Me eriti originaalsed just ei ole, sest teeme nii nagu esimesed.”
Loovuse vastand on hirm ja hirm kardab loovust. Suurim loovuse tapja on võrdlemine.
Alati on keegi parem, alati on kellelgi rohkem raha, järgijaid, säravaid ideid, sõpru, kliente, karjäär. Parem esitlus.
Võrdlemine on lihtne, aga see pärsib loovust. Ja just loovus aitab tuua inimeste ette töö, mis lahendab väikseid ja suuri probleeme, loob kunsti ja innovatsiooni.
Alternatiiv on loobuda võrdlemisest ja keskenduda muutuse elluviimisele, probleemide lahendamisele ja uuenduste loomisele. Loobudes võrdlemisest.
Eesmärk ei ole muuta kõiki, vaid kedagi…vaata keda sa oled muutunud ja keda ei ole, vajadusel muuda oma tööd, et kasvada.
