“Ma ei tea,” vastas poeg isa küsimuse peale.
“Kuidas ei tea, mingid mõtted peaksid sul ju olema? jätkas isa.
Poeg vaikis. Ainus mida ta päriselt teadis ja tundis oli surve, mida isa talle peale pani.
Ühiskonna surve, kellekski saada on needus, mis sööb ära võimaluse kogeda protsessi ilu ja muidugi ka valu. Valmis vastused võtavad vajaduse, loovalt tegutseda. See aga omakorda pärsib elu potentsiaali kogemist ja lõpuks, tänu hirmule, saab lapsevanem oma tahtmise – laps saab turvalise, planeeritud, süsteemile vastava hariduse ja töökoha.
Või.
Ta saab eeldused (väärtused), kuidas elus hakkama saada ning edasi tuleb tal (lapsel) endal vastuseid leida. Väärtused on kui printsiibid, need ei muutu. Haridusega on teisiti, see ei pruugi enam 10 aasta pärast vastata küsimusele, kuidas teha tööd, mis on tähtis.
Jah, ma mõistan (nelja lapse isana), et seda ei ole lihtne teha, aga tee näitamine koos usaldusega ongi meie töö.
PS! Sama kehtib meie organisatsioonide kohta, iga samm ette määratuna võib ju tunduda turvaline lahendus, aga võtab ära võimaluse õppida täiesti uutest kogemustest. Töökus, meeskonnatöö, heatahtlikkus ei muutu, meetodid teevad seda.
Ning kui tulevad keerukad ajad, mille kohta ütleme, et need ei meeldi meile, tuleb kohaneda ja olla loov.
Seda me inimesed ju oskame.
Meeldis see blogilugu? Saadan järgmise loo Sulle juba emailile. (vajuta siia)
