Jääb mulle aegajalt ette. Olgu siis olukorras, kus peaksin kedagi tänama,
andma kellelegi õiguse või lihtsalt tegema tööd, mis aitab (mitte ainult mind) vaid kõiki, kellest ma
hoolin.
Me oleme samastamas motivatsiooni rahaga. Raha = motivatsioon.
Inimese EGO = raha = motivatsioon.
Mida rohkem raha, seda suurem ego.
Ja siis juhtub vastupidi, et meil jääb egost puudu, enesekindlusest, teadmistest, selleks, et kasutada oma korda, teha ära midagi märkimisväärset (mis ei pruugi olla midagi suurt, vaid väike ja tähtis näiteks).
Ego on oluline. Eriti selleks, et võtta vastutust ütlemaks:”mina vastutan.”
Me otsime inimeste puhul pidevalt nende tõelist motivatsiooni. Meil on lausa raske mõista, miks keegi peaks ala vabatahtlikuna sotsiaaltööd tegema.
Või keegi, kes annab nii palju, et tahaks justkui küsida “mida ta selle eest saab?”
Jälgin peale oma kolumni ja blogiloo välja saatmist, kas keegi on midagi ka kommenteerinud, edastanud, saatnud, meilinud. See oleks kui meisse sisse kirjutatud, soov tunda, et meie töö läheb korda. Ego teema.
Keegi kirjutas mu kolumni peale, et kõik nad teevad seda raha pärast.
Ma ei blogi ega kirjuta raha pärast. Mu blogis ei ole reklaame, ma ei blogi et saada auhindu.
Ma blogin, sest mulle meeldib näha seda, kui ideid jagatakse ja ei hoita endale, sest ala on kartus, et keegi teeb ennem ära või varastab. Mulle meeldib, kui mõtted jõuavad ühest peast teise, südamest südamesse ja muudavad inimeste elusid ja ärisid.
Tee mulle teene. Anna oma egole õige suund. Pane ta tegema õiget asja. Jaga kõiki ideid, ära hoia endale.
Nii anname paljudele võimaluse kasvamiseks.
