Olen viimsel ajal sõitnud rohkem ühistranspordiga ja märganud midagi, mis autoga sõites nägemata jääb.
“Elu”.
Eile oli bussis naine, kes avas ja sulges pidevalt vihmavarju ning karjus vahepeal midagi.
Täna nägin ma ema lastega, kellest üks oli just haiget saanud ja nuttis valusasti. Minu vastas istuv vanem naine oli sellest väga häiritud:”Kas isegi bussis ei saa rahu?”
Peale tuleb keskealine naine ja räägib telefoniga. Tema hääl on vali. Teemaks on korteri ost ja kolimine. Sellega on palju muret, talle ei meeldi see muutus.
Viimaks astub bussi kitarriga mees. Rätik peas, seljakott seljas ja kitarr kaes. Istub akna alla ja hakkab vaikselt, aknast välja vaadates, mängima.
Lugusid on palju, kõigil on oma. Mina lihtsalt märkan.
Ja siis bussist maha minnes on üks vaegnägija ära eksinud ja vajab minu silmi. Ma aitan, sest saan.
Märkamine on tasuta. Vahest võib märkamisest saada muutus, mida oled otsinud.
