Hommikuse trenni ajal nägin üht naist bussi peale jooksmas ja elasin talle kaasa:
“Pisut veel, sa saad hakkama, sa jõuad.”
Ta hakkas naerma ootamatust publikust ning tõstis tempot ning tõsilugu, jõudis bussile.
Minu elus on Kärt ja sõbrad need, kes panustavad, innustavad ja julgustavad ning tuletavad meelde, miks ma teen seda, mida teen.
Point. Ära jää juhusliku kaasaelaja peale lootma, neid ei pruugi tulla ega olla. Tähendusrikkad suhted on määravad, eriti siis, kui stress kasvab üle pea. Investeeri neisse.
Kui aga jaksad, siis julgusta jätkama kõiki, kes su elus ette juhtuvad. Me vajame sinu abi.
PS! Vahest ei peagi muud ütlema, kui et – “ma usun sinusse, ma olen su kõrval, ma hoolin.”
