Praam jääb hiljaks. Üleveoga tegeleb uus firma, alustas alles paar päeva tagasi, töö ei suju.
Kaardimaksed tõrguvad. Minul jääb paar eurot puudu, pöördun järjekorras olijate poole ehk keegi annab. Alguses täielik vaikus. Siis üks ütleb, et ta annab… teised vaatavad mind kui võõrast.
Vanahärra on pahane, et praam jääb hiljaks. “Milleks seda uut firmat vaja, kui nad ei oska ajast kinni pidada…”
Naisterahvas pahandab telefoniga vesteldes, “Miks me ostame trimmeri kahepeale, kui ainult sina sellega tööd teed ja mitte minu juures?”
“Homme oled kohal ja teed kõik ära. Kui ei tee, õpetad mulle selle trimmeri asja ära, ma olen karm maanaine ja saan ise hakkama.” Ta on vihane.
Vanem naisterahvas saabub sadamasse. Paneb koti maha ja otsib istumiskohta ning pahandab:
“Miks siin pinki pole?”
Kõrval olevast autost mees kuuleb seda ning tuleb välja ning ütleb, et terve kai äär on istumiseks.
Naine: “Mina külma kivi peale ei istu!”
Mees: “Suvel külm kivi?”
Härra teatab, et helistab kellelegi, kes asja korda ajab. Helistab ja räägib pingist. Kuuldavasti oli siin kunagi pink olnud, aga nüüd tormi tõttu kadunud.
Vanem naisterahvas küsib veel kõrvalt hüüdes, et millal pink saabub? Mees lõpetab telefoni kõne ja ütleb, et pink tuleb. “Aga millal?” jätkab proua nõudlikult.
“Kas järgmine nädal on olemas?”
Härra vastab, et tema ei usu, et järgmine nädal on pink olemas, sest üldiselt ei käi asjad nii kiiresti.
Hakkame praamilt lahkuma, kui kuulen trimmerinaist küsimas autost autosse, kas linna saaks. Keegi ei võta peale.
Minu auto on sadamas, ruumi jätkub. Lähen inimese juurde ja ütlen, et viin ta ära, kui vaja. Ta on õnnelik ja tänulik.
Teel linna ilmneb, et kaasreisija isa on surnud ning ta on teel urni järele. Mul on kahju.
Elu on mitmekülgne, pidevalt liikumises ja täis lugusid.
Kui sulle tundub, et muru on mujal rohelisem, hakka oma murulappi kastma. Läheb põnevaks.
Kõik kirjutatu on täheldatud 20 minuti jooksul.
