Aeg on blogida. Jõuan koolituselt koju. Olen väsinud.
Päeva jooksul märgatu ja mõtted, olen jooksvalt kirja pannud.
Koju jõudes on on lapsed mul turjas. Ma olen jätkuvalt oma mõtete küüsis.
Istun arvuti taha ja hakkan mõtteid järjestama, lapsed ei anna asu. Ma pahandan.
Ma parandan meelt.
Peaaegu alati otsime mõtet või eset sealt, kusagilt kaugemalt, hoomamata, et see on otse nina all.
Ma võtan Naatani omale sülle ja trükin ühe käega…ta naeratab ja ütleb – išši.
