Saarele jõudmine võtab aega. Sõidad tunnike kaks, lootuses olla õigeaegselt sadamas.
Lapsed on muutunud nutuseks. Piletijärjekord on üüratu. Kannatame kõik ära.
Nüüd vaid 45 minutit ja olemegi saarel. Kõik rõõmustavad. Jõuame maakodu ukse ette ning ilmneb, et uksevõti, mis on alati saarel, on sedapuhku linnakoju ununenud. Ehk kuulete seda ohet.
Käin ümber maja ja loodan, et mõni aken oleks irvakil.
Õnneks on meil vanad head aknad, saan ühe lahti, meil õnnestub majja pääseda.
Nüüd hetk rõõmu, aga ainult niikaua kuniks Kärdi küsib, kas hakkame läbi akna õues käima, uks on ju jätkuvalt suletud.
Ma tõsimeeli googeldan, kuidas muukida lukku. Samal ajal mõeldes küünilisi mõtteid, kes ikka ausatele inimestele
lukuavamise videot üles laeb…
Kärdi ütleb, et ma ootaksin jõudu kasutamast, sest majas võib olla veel üks võti. Ma istun ja ootan. Viisteist minutit, kakskümmend, kolmkümmend.
Haaran kirve. Virutan sellega lukule…nagu aru saate lähenen lahenduse otsimisele jõuga. Siis helistab tuttav, et kasutaksin seepi, peaks aitama, kui määrin luku sellega kokku ja panen teise võtme…kuulan seda, aga ei usu. Jätkan luku tagumist. Idee võiks olla lukusüdamik pooleks saada ning siis urgitseda lukukeel välja.
Hakkan kaotama kannatust. Paar lööki on lukust ka mööda läinud ukse pihta, mõtlen korraks, et mingu ka pulgad…trumm on juba läinud.
Siis aga muudan taktikat. Lähen aknast õue ja lähenen uksele teiselt poolt. Panen kirve ukse ja lengi vahele ja väänan ägedalt… lups ja uks avaneb.
Me oleme rõõmsad, tütreke jookseb uksest sisse ja välja ning rõõmustab taastatud vabaduse üle.
Pisipoeg tuleb peidust välja, sest kirvelöögid ehmatasid ta sootuks.
Kärdi noomib mind kahjude pärast….aga siis rõõmustab, et vähemalt ei pea aknast õue käima.
Siin avaldub elu tõeline loomus, milleks on vaheldus. Kevadest saab suvi, valust rõõm ja ka vastupidi. Rutiin on vahelduse osa. Vaheldus on rutiini osa.
Ma puhkan vaevast. Me oleme maal, see teeb head.