Meie väike poeg peaks hakkama lutist loobuma.
Üks pakkus, et ütleksime talle, et hiired viisid ära. Teine soovitas panna sinepit lutile.
Naatan ei usu hiiri. Sinep maitseb talle.
Kui püüame organisatsioonis luua muutusi, algab diskussioon selle üle, kas seda kõike on ikka vaja. Äri ja elu on siiani toiminud ja mõnusalt, miks peaksime arengut otsima, kui meil läheb niigi hästi?
Muutuste valule otsivad osad pehmeid lahendusi või kergeid vabandusi. Ebamugavat uudist räägitakse läbi lillede, uued muutused tehakse väikesteks tükkideks ehk etappideks, kasutatakse piitsa ja präänikut.
Maali pilt sellest, kuhu tahad jõuda. (Suur poiss lutiga, laiali hambad) vs (Ilus naeratus, täisväärtuslik inimene).
Ja siis jää plaani juurde. Muidugi just siis, kui muutus tuleb ära vormistada (poeg tuleb ilma lutita magama saada) on suur soov minna tagasi vana, läbiproovitud, juba toimiva “süsteemi” juurde.
Kui muutus on ettevõetud, siis on vaja kedagi, kes aitab muutuse kõige raskemas faasis jõu ja nõuga muutusele kindlaks jääda ja vajadusel meelde tuletada, miks see meile tähtis on.
Mõni muutus on väike, imepisike, aga kõik suured tulemused saavad alguse just nendest väikestest sammudest.
Kui sul veel ei ole, aga soovid, siis telli minu raamat “Vabaduse hirmutav võimalus” siit ja saadan selle sulle 16 euro eest koju.
