Päeva alguse märkamised

Kell on vara…väga vara ehk 4.22, päike on tõusmas, aeglaselt aga tohutu järjepidevusega. Sama on minuga.
Kõik teised magavad. Pimedus, mis pigem on hämarus juuli suveööl, hakkab kaduma. Päike on tugevam, selle kuma muutub järjest suuremaks ja kuumemaks. Taamal kuulen kukelaulu, mis on segatud käo kukkumisest, lindude säutsudest ja puude kohinast. Varesed läksid riidu, kellast nad ei hooli. Hetkel muid hääli, peale looduse enda, ma ei kuule.
See on vaimustav. Päikesesse vaadates meenub, et heebrealased pidasid Jumala suurimaks imeks just päikese tõusu.
See on ilus ja kordumatu, ükskõik palju ma seda näinud olen…alati on esimene kord.
Eile niidetud muru lõhnast on saanud lapsepõlve heinamaa…maa on kastene..varbad märjad.

Ma istun ja kuulan. Saar hakkab ärkama. Kell on kuus, keegi käivitab auto. Keegi avab akna. Keegi silmad. Naabri kiisu teeb vaikselt ja targalt oma esimesi hommikusamme…kuhugi küla poe suunas.
Aeg ei kiirusta…ta liigub oma ettenähtud sammul..edasi.

Kui kell on seitse, kuulen väikese poja ärkamist…temagi on väike ime, kes esimese asjana ei tee muud, kui ütleb – mämm. Võtan ta sülle ja kallistan.

Kõik päevad on uued…eilne on möödas.
Uus päev on käes.
Uued valikud.
Otsused.
Võimalused.
🙂

You may also like...

Loading...