Inimesed ei ole kohe kibestunud, küünilised ja pettunud, see on protsess, sinna jõutakse.
Tööd alustatakse täis ootust ja põnevust. Kriis on tagajärg.
Kibestumine on järkjärguline. Vihkamine on järkjärguline. Unistused surevad järkjärguliselt.
Me kasvame orgaaniliselt, maju ehitatakse mehhaaniliselt.
Meie iseloom, usk ja väärtused kasvavad, meie valikute ja otsuste tagajärjel.
Meist saab tulevikus see, mida/keda valime.
Me saame otsustada, selleks et jõua hoopis mujale, segadusest korra suunas, katkisest suhtes täisväärtuslikku ja rahuldust pakkuva poole, töö ja elu suunas, millest unistame.
Sind mäletatakse sinu valikute järgi, mida sa tegid siis, kui sul oli selleks võimalus. Eriti seda, kui sa said muuta midagi, mis on tähtis.
Kui vaja, muuda oma valikut ja tee uus otsus, et oleksid ühel päeval see ja seal, kes ja kus sa päriselt olla tahaksid.
