Kasvatusest

Küsitlus üliõpilaste seas tõestas taas, et ennem kui keegi on huvitatud sellest, mida sa tead, ootavad nad heatahtlikkust ja sõbralikkust. Soovivad, et neid koheldakse mitte ala mina olen siin üleval ja teie seal all, vaid võrdsetena, oodatakse arutelu.

Kui me viime oma nelja aastase poja laseaeda, ei eelda me mitte midagi muud, kui et lasteaia kasvatajad armastavad oma tööd ehk…lapsi. Nad ei pea lapsi sundima sööma, tegutsema, muutuma. Nad räägivad lastega ja võimaldavad neil ennast avada.

Paraku on 1920 aastate algusest kuni 50ndateni jagatud kasvatus filosoofia, et lapse tahe tuleb maha murda/suruda, üsnagi jätkuvalt ühiskonnas olemas. Kui laps nii ei taha, pane tahtma. Kui töötaja ei nõustu, mängime head ja halba politseiniku või saadame mujale õnnelikuks.
Keegi lapsevanem teatas, et tema laps nuttis kolm kuud ennem, kui lasteaiaga kohanes. Tööandja kinnitas töötajale, et teda ei huvita nende arvamus, mingu mujale. Pettunud klient ei leia mõistmist.

Autor ja kõnemees Andy Stanley, ütles, et kui juhid ei kuula inimesi, ümbritsevad neid varem või hiljem inimesed, kellel pole midagi öelda.

Mis juhtuks, kui anname võimaluse diskusiooniks oma organisatsioonis, peres, äris – arutelu, ilma sunnita?
Mis juhtuks kui kõnetame teemasid, mis igal juhul on õhus ja meile väga olulised?

Palun tee meile kõigile teene, räägi asjast ja luba seda teha ka teistel. Alusta diskusiooni olulistel teemadel.
Meis kõigis on tahe midagi saavutada, ära teha…see ei vaja sundi, ikka keskkonda, kus kasvada.

You may also like...

Loading...