Olin olukorras, kui ilmnes, et klient oli tellinud kaks koolitajat ühele koolitusele.
Ma pole varem sellises olukorras olnud, ma ei olnud selleks valmistunud. Sama oli teise koolitajaga,
see oli uus meie mõlema jaoks.
Jah, me tundsime teineteist hästi. Ühel hetkel ütles ta, et “Sina oled harjunud pinge all otsustama, mida teeme?”
Teisel koolitajal oli kaasas pisipoeg koos hoidjaga. Ilmes, et kliendi ruumides ei näi olevat ühtegi privaatset ruumi lapsega olemiseks…kuigi see organisatsioon õpetab ka lapsehoidmist. Järgmise viie minutiga, kui otsisime maja peal ruumi, kus mu kaaskoolitaja lapsehoidja saaks lapsega olla, tegime plaani. Samal ajal olid osalejad juba koolitusruumis ootamas ja aeg oli täis. Ootamatuse pinge kasvas.
Lõpuks jõudsime raamatukokku, kus pidi olema üks vaikne nurgake. Tõsi, see oli nõupidamiste ruum, kahe pika laua ja rea toolidega. Minu kaaskoolitaja oli hetkeks nõutu…aga siis võttis kaasas olnud teki ja selgitas lapsehoidjale, et noh siin kuskil võiksite olla…järgmised 4 tundi.
Liikusime tagasi koolitusruumi ja hakkasime pihta millegi ootamatuga.
Aga me saime hakkama, paremini kui kunagi varem selles olukorras. Õigus, see oli uus olukord, seega tegime, mis oskasime ja olime selle juures rõõmsad ja paindlikud.
Me ei saa valmistuda kõigeks, aga peaaegu kõik mida teeme on ettevalmistus järgmiseks etapiks. Seda on hea meeles pidada, kui järgmine ootamatus saabub.
Koolitus lõppes aplausiga. Aitäh ootamatule pingele. Aitäh mu kaaskoolitajale, kes mõistab paindlikkuse kunsti.
