UKSEHING VANA JA UUE VAHEL
Tänapäeva inimene ärkab hommikul ja kurdab, et sai vähe magada ning õhtul koju jõudes muretseb, et vähe sai tehtud. Ma ei ole piisav, kui mul ei ole seda ja toda või ma pole selline või tollene. Ning kui mitte piisav olemine saab pidevalt toitu, mõjub negatiivsus ka tugevamini, sest negatiivsus võimendab ebapiisavust. Rohkem raha, haridust, laike, sõpru,…
Kui sinuga juhtub midagi, räägid sellest esmalt endale. Mingil hetkel ka teistele ja nii see lugu kinnistub. Aastad mööduvad ja me ei pane tähelegi, kuidas need mõtted meie elu mõjutavad. Aegajalt on vaja ennast testida lugude suhtes, mida endast ja maailmast räägime. “Ma ei ole hea suhtleja..” “Mulle ei meeldi matemaatika…” “Raamatute lugemine ei ole mulle…” “Abielu…
Klient on rahulolematu. Ta püüab teenindaja tähelepanu saada, aga teine ei tee temast väljagi. Viimaks saab kliendil hing täis ning ta läheneb otsustavalt teenindajale. Seisab ta näo ette ning ütleb “halloo, kas te ei näe mind?” Teenindaja viitab enda rinnal olevale sildile “kurt”. Vaikimine on alati põhjendatud.
Sõidad kaubanduskeskuse parklasse ja näed vaba parkimiskohta. Vahetult ennem valib keegi teine selle koha. Kassades on pikk järjekord ja sa jõuad peaaegu kassani, aga vahetult ennem jõuab riiulite vahelt keegi ette. Nii käituti sinuga. Kuidas käitud järgmise võõraga? Halb käitumine on nakkav.
Teadus kasutab terminit – tihe kirjeldus, mis on midagi, kus minnakse kaugemale faktidest ja välistest tunnustest ning mille kaudu saadakse teada inimesi üksteisega ühendavate sotsiaalsete suhete detailid, kontekstid ja emotsioonide võrgustik. Ikka selleks, et uuritav ala saaks autentsem ja usaldusväärsem. Mis juhtuks meie organisatsioonide, äride ja perekondadega, kui otsustame minna kaugemale kui silmaga nähtav ja väliselt tajutav?…
Loading...