Meil ole ideede puudust, küll aga julguse. Eriti otsida ideid ja mõtteid, mis ei kostu head ja ei pruugi õnnestuda.
Pigem otsitakse midagi, mille suhtes kriitika oleks madal ja võimalus ebaõnnestuda veelgi väiksem. Selle nimi on keskpärasus.
“Aga see on rumal mõte” kangutab pead kolleeg, kui kuulab teist
rääkimas midagi, mis talle ei meeldi.
“See on liiga kallis.”
“See ei ole võimalik.”
“Proovisime kunagi…”
Samal ajal püüab keegi seltskonnast ideed “täiendama” hakata, et see võimalikult
turvaliseks muuta. Küsimus, mille üle seltskond ülal arutleb on uued ideed paremaks äriks.
Halvad ideed ei ole iseenesest mõistetavad, sest kui oleksid ei looks nad innovatsiooni.
Alusta lihtsalt ideede tootmisest. Kui mõistus tõrgub oled õigel teel, hinnang ideele anna hiljem, palju hiljem.
